Mõni aeg tagasi ilmus trükist Priit Silla raamat «Tõe karvane pool». Silla tunnistab, et pani selle kirja noorema tütre soovil ja eeskätt taastatud Eesti Vabariigis sündinud põlvkonnale mõeldes.
Vang töötab nii, et vari liigub
5. september 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesmärk väärib kiitust ja raamat on meie ajaloole asjalik lisand. See pole küll Aleksandr Solženitsõni «Üks päev Ivan Denissovitši elus», aga ikkagi ladusalt kirjutatud ja meie kandi mehe silmade läbi nähtud.
Napp ja tabav
Raamatu esimese osa tegevus algab kümme aastat pärast Jossif Stalini surma. Üliõpilane Peeter Pirn vahistatakse poliitilistel põhjustel ja saadetakse kolmeks aastaks Venemaa vangilaagrisse.
Priit Silla hea olustiku tundmine ning satiiriline ja mahlakas tekst muudavad raamatu mõnuga loetavaks. Kuigi koha- ja isikunimed on muudetud, pole neid raske ära tunda.
Stiililt meenutab «Tõe karvane pool» kohati leedu kirjaniku Balys Sruoga raamatut «Jumalate mets», mille tegevus toimub ühes Saksamaa surmalaagris. Tõsi küll, 1960. aastate Venemaa vangilaager polnud enam see, mis oli olnud tosin aastat tagasi, aga siiski: Silla satiiriline tekst on napp ja tabav ning näitab, et laagri olemus polnud muutunud.
Peategelane Peeter Pirn on arreteerimise ajal 22-aastane. Noorusest hoolimata on ta põhimõttekindel ning teda ei murra ka põhjalik tutvumine Gulagiga. Noormees jääb ellu ja suudab nii mõnelegi asjale vaadata läbi naeru, säilitades nii eksistentsiks vajaliku üleoleku. Selle kinnituseks paar lühikest kirjeldust teelt vangilaagrisse:
«Esimesse vahepeatusse, Lutijevkasse jõudnuid ootas ees suur nuhtlus. See hakkas peale öösel, mil mõnusa une asemel tuli rünnakule punaarmee: lutikad. Nende tapmisest olid kõik kohad varsti plekke täis nagu raiesmik maasikaid. Aga vaevalt läks silm kinni, kui tulid uued ja uued.»
«Tapi eelviimane vahejaam Tõtma pakkus fašistidele, nagu poisse kohe alguses nimetama oli hakatud, külma ja umbse kongi. Selle oli leidlik insener Samostroikin lasknud ehitada niisuguse, mida ei köetud ja millesse õhk pääses ukse alla jäetud tollisest pilust. Kes hingata tahtis, heitis kõhuli ukse ette põrandale.»
Huvitav, et selle kongi modifikatsioon oli Tallinnas Pagari tänava keldris. Seal mahtus püsti seisma paarkümmend inimest ja õhuvarustust sai valvur spetsiaalse siibri abil reguleerida. Peeter Pirn mõtleb seejuures optimistlikult: «Aga kõik, mis tuleb, läheb ka mööda.»
Laagrisse jõudmist markeerib Silla üheainsa napi lausega: «Peagi kolksusid jälle vagunirattad ja käes oli teekonna lõpp, postkast Ž/H 385 — laager eksinute õigele teeotsale juhtimiseks.»
Nappide vahenditega on Silla võrrelnud Hitleri ja Stalini laagreid: «Väraval seisis asutuse mõtet kokkuvõttev silt «Toljko tšestnõm trudom» (ainult ausa tööga) ja tuletas kohe meelde filmidest nähtud Saksa koonduslaagrite pealdist «Arbeit macht frei» (töö teeb vabaks). See oli impeeriumi paari tuhande eriti ohtliku kurjategija ümberkasvatamise paik.»
Orjatööd tehes püüdis enamik viilida, aga sugugi kõik ei osanud nii käituda. Sellestki on Silla kirjutanud mahlaka satiirilise alatooniga, mis annab toimunust täpse ja meeleoluka pildi:
«Vang töötab nii, et vari liigub. See vana võllaroogade ütlus pidas paika ja ei pidanud kah. Need Läänemere-äärsed, japonski bohh, ei osanud tööd narrida. Töökasvatus, millele viitas laagrivärava silt, ei saanud ju muud olla kui tööravi. Sellele määratud töötasid kuus päeva nädalas. Kahtlemata oleks liigne aeg muidu patsiendi tervenemist pidurdanud.»
Ja ehkki laagris tuli kuus päeva tööd teha, jäi ka vaba aega, millega oli vaja midagi peale hakata. Peeter mõtiskleb selle üle: «Inimene on häda korral leidlik, seda enam vahialune, kelle elu pole muud kui üks häda. Kui tal on nälg, käib mõte ainult leivatüki ümber. Kui seest lausa ei näri, tekib muidki mõtteid. Kuidas üksluisusesse vaheldust saada?»
Tee ja võõrkeeled
Tee oli ja on olnud Vene vangilaagrite lahutamatu osa juba pikka aega. Peeter teeb sellest lühikese ja asjaliku kokkuvõtte: «Teed oli kolme sorti: Gruusia, India ja Tseiloni. Parim oli Tseiloni, kättesaadavam Gruusia oma. Kuidas teed laagrisse toodi ja kõigi läbiotsimiste kiuste hoiti, oli salajane osa. Tee pakkus amnestia mitmeks tunniks.
Samas kohv polnud keelatud. Kohviube tohtis saata pakiga ja tahmane teekruus asendus kohvikruusiga. Porolas käibis ütlus: nii hea kohv, et räägi või seitset keelt.»
Üsna vaimukalt käsitleb Silla laagri usalduse ja koostöö teemat: «Kui müts teab, viska see ahju: laagris ei tohi kedagi usaldada. Luuda ei murra: ühtsuses peitub jõud. Selleks tuli õppida üksteise keeli. Igal rahval oli oma võtmesõna. Näiteks ukrainlastel oli see niisugune: «Hai žive Stepan Bandera i jeho žinka Paraska!» (elagu Stepan Bandera ja tema naisuke Paraska).»
Vangipõlve lõpp
Oma peategelase vangipõlvest teeb Priit Silla teravmeelse, musta huumorit sisaldava kokkuvõtte: «Peeter Pirn sattus ümberkasvatamisele Papa Maisi ja Mustkulmu vahetumise ajal. Parajasti valitses traataiataguses maailmas pehme aeg. Hinnad olid all, nagu eespool juba öeldud: suukulutamise eest kaks, kolm, neli ja pool või kuus aastat. Peeter sai kolm, selle võis paraski peal ära istuda, nagu teadsid vanad laagrihundid.
Kõva ja pehme aja vahet ilmestab veel asjaolu, et varem ei olnud kinnipeetaval nime, oli ainult number; nüüd polnud numbrit, oli ainult nimi. Kivilaevamadruse triibulised ülikonnad olid asendunud ühetoonilistega. Suvi-talv, suvi-talv, suvi-talv ja ongi kolm aastat läbi.
Pikema aja mehed märkisid narilaudadele kuid ja päevi, mis veel istuda oli jäänud, Peetril ei tulnud seda ettegi. Võrreldes 25 aasta meestega, tundis ta end turistina. Ta sai vabaks kaks tundi enne kolme aasta täitumist. Neid tunde poleks võim talle kinkinud — kasvandik polnud ju asunud paranemise teele —, kuid laagri peatusest läks rong selle võrra varem.
Raamatu teistes osades leiavad käsitlemist mitmesugused sündmused: küüditamine, taasiseseisvumine ja muu, aga jäägu need lugeja enda avastada.
Igatahes pakub Priit Silla «Tõe karvane pool» ladusat ja õpetlikku lugemist nii vanadele kui noortele.