Kui Savikoti paisjärv möödunud nädalal läbi mädanenud paisulaudade plehku pani, oli see tänapäeva inimeste silmis kahtlemata midagi õige ebatavalist. Seevastu vanade eestlaste maailmapildis olid rändavad järved võrdlemisi harjumuspärased.
Miks ennemuiste järved vihastasid ning üleöö rändama läksid
5. september 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti rahvaluule arhiivist leiab ärarännanud järvede kohta kümneid ja kümneid ülestähendusi. Veekogud asusid teele ja laskusid kusagil mujal musta pilvena maha, mattes enda alla inimesi, kariloomi ja ehitisi. Nii juhtunud näiteks Õisus, kus ennemuiste polevat järve olnudki.
Heinalisest näkk
Selle järve lapsepõlvekodu olnud hoopistükkis Järvamaal Oisus. Oisulased pole mõistnud kallist veekogu hinnata: kes lasknud järve talu solgiveed, kes ehitanud kaldale suisa sealauda.
Ühel päeval purjetanud põhjakaarest kohale suur must pilv, tõmmanud kogu järve vee enese sisse justkui kotti ning võtnud suuna lõuna poole. Ees jooksnud vihaselt mörisedes must härg, üleval pilve sees lennanud vana mees, kes ühtelugu suure tuhinaga karjunud: «Järi Õisu! Järi Kariste!»
Kui härg saanud sinna kohta, kus seisis kunagi Loodi kõrts, löönud ta sarve maa sisse ja kaapinud korra jalaga. Sellest tekkinud kahte suurt ja sügavat auku võinud iga Viljandi poolt tulija paremat kätt Loodi kõrtsi ees tee kõrval veel pikka aega silmata. Nii teab pajatada Matthias Johann Eisen oma «Kohalistes Eesti muinasjuttudes».
Kui pilv Õissu jõudis, tegid inimesed parajasti heina, pajatab pärimus. Märgates koledat musta pilve taevaservalt üles kerkimas, püüdis töökas rahvas rutuga heina kokku saada. Kui pilv nende kohale jõudis, sadanud sealt esmalt maha suur puupeaga nuga. Seejärel hakanud müdinal ja madinal maha pudenema kõiksuguseid kalu ning viimaks kallanud vihma kui oavarrest.
Heinalised põgenenud ummisjalu, kes kuhu sai. Üks noorik olnud helmed heinasao peale jätnud ja tahtnud kallist ehet iga hinna eest päästa. Paraku olnud juba hilja: ühtäkki langenud järve vood kohinal tema peale. Nii sai veekogu uues asukohas endale üksiti näki, kes olnud õige kurja loomuga ja nõudnud enesele igal aastal ühe inimese hinge.
Nõndasamuti olla järv tulnud ka Karistesse. Selle alla ei jäänud õnnekombel keegi ja näkki ei pea sealkandis pelgama.
Kõnealune tekkemuistend andis muide tuule tiibadesse noorele kirjamehele August Kitzbergile: sellest sai tema esimene trükis avaldatud teos. Lugu ilmus 1874. aastal «Eesti Postimehe» «Juttu-toas» ning kandis pealkirja «Kuida Õisu ja Kariste järv sündinud».
Mulgimaal näisid järved olevat iseäranis rahutud. Rahvasuu räägib, et ka Veisjärv olla oma praegusse asupaika mujalt tulnud. Hulk inimesi ja kariloomi saanud selle lainetes haledalt otsa. Et sinna uppunud palju veiseid, kutsutakse veekogu tänapäevani Veisjärveks.
Puhtuse sümbol
Miks siis järved õigupoolest teisale lendasid? Eesti rahvaluule arhiivi vanemteaduri Mall Hiiemäe jutu järgi peaks rännumotiiv pärit olema ristiusueelsest ajast.
«Vesi on puhtuse sümbol ja indikaator: kui inimene eksib eetiliste normide, tabude ja korra vastu, rändab järv ära,» võtab Hiiemäe asja kokku.
Rahvapärimuses juhtub see näiteks siis, kui õde-venda abiellu heidavad (Kaali järv, Otepää Valgjärv), sandile ei anta pulmamajas ööseks peavarju (Meenikunno lähistel asuv Valgjärv) või kaks omanikku tülitsevad metsa ja maatüki pärast (Saaremaa Koigi järv).
Tähelepanuväärne on tõik, et enam kui sajas rahvajututekstis on veekogu lahkumise põhjuseks nimetatud vee reostamist. Järvedele ei meeldinud teps, et külanaised pesid nendes pesu või noorik loputas lapsemähkmeid. Üsna kindel viis neid lendu peletada oli ka piimalähkrite uhtumine või soolikate pesemine.
Järvede rändamist leidub eesti ja läti rahvapärimuses mitmes variatsioonis ning paljude veekogude puhul. Teele ajas neid enamasti ikka inimeste moraalne süü, ent vahel harva ka järvede omavaheline tüli.
Kirjandusteadlane Liina Lukas on märkinud, et eesti rahvapärimuse veekogumuistendite rohkust mainis oma «Saksa mütoloogias» Jacob Grimm. Esimene, mis Liivimaal rahvusvahelise skandaali põhjustas, oli küllap Võhandu, millele ehitatud veski talupojad 1641. aastal hävitasid, kaitsmaks püha jõge reostamise eest.
Üks Grimmi aastal 1835 ülestähendatud lugu kannab pealkirja «Emujärv» ning pajatab Võrtsjärve tekkimisest ja Emujärve kadumisest.
Lukas toonitab, et lugu pälvis tähelepanu ka sellepärast, et germaani mütoloogias on järvede rändamine tundmatu. Eiseni järgi on see nähtus omane eelkõige Eesti- ja Liivimaale, vähesel määral ka Soomele ja Leedule.
Muistend pajatab, et praeguse Võrtsjärve asukohas olnud vanasti veekogu, mida nimetati Emujärveks. See olnud kristallselge, karastava vee ja ilusate kallastega. Ümberringi kasvanud suured tamme- ja vahtrametsad.
Sealkandis elanud aus rahvapõlv, kes harinud põldu, pidanud järve pühaks ja hoidnud selle vee puhta. Metsades liikus haldjaid.
Aegamööda muutunud rahvas halvemaks ja autumaks, reostanud järve kaldaid ja solkinud vett. Veekogu saanud pahaseks. Ühel päeval tõusnud see õhku, vajunud ära mere poole ning kadunud rahva silmist.
Asemele jäänud lage mudase pinnaga maa, kus vili kasvanud mis mühin. Inimesed asunud sinna elama ja ehitanud endale majad. Ühel jaanilaupäeva õhtul läinud seitse venda korraga kirikusse. Siis tulnud järv suure kohinaga tagasi ning matnud kõik elava ja pühakoja ühes rahvaga enda alla.
Pagulusest naasnud veekogu ei olnud paraku enam üldse ilus. Selle vesi polnud nii selge ja karastav kui varem, sestap ei hüütud seda Emujärveks, vaid Virts- ehk Võrtsjärveks, kohaliku murraku järgi ka Võltsjärveks ehk valejärveks.
Mõni rännuhimuline veekogu ületab ka riigipiirid. Teada on lugu, kuidas Astjärv ehk Burtnieki järv rändas Eestist Lätti. Ühe eesti muistendi järgi asunud sealne veekogu esialgu Karksi kandis ning seal elanud järveema oma lastega. Pärimuse järgi pööranud ema tütrega tülli ning otsustanud asupaika vahetada.
On teada ka vihaseid, kuid võrdlemisi mugavaid järvi, kes eelistasid uut asupaika otsides hakkama saada võimalikult vähese vaevaga. Saastamise pärast pahane Tõrva Vanamõisa järv kolinud lihtsalt teisele poole maanteed.
Aegumatu teema
«Käisime geoloogidega kord vaatamas Porkuni järve, kui see oli päriselt ära rännanud. Vaatepilt oli muljetavaldav,» jutustab Mall Hiiemäe. «Mu mehe kodukandis Kadrina lõunaosas oli Mädajärv, mis rändas samuti minema. Õnneks tuli see tagasi, nii et juhtub ka nõnda. Rändavad järved on looduses olemas, kuid folklooris pajatatakse neist muidugi rohkem.»
Rahvaluuleteadlane toonitab, et teema on praegugi aktuaalne. «Kui omal ajal vihastasid järved titelappide pesemise peale, mis nad siis veel praeguse keemilise reostamise ajastul teha võiksid?» mõtiskleb Hiiemäe. «Nende rändamislugude põhi on väga kauges minevikus. Moraal on selles, et tuleb elada loodusega kooskõlas.»