Need sõnad seisavad Kohtla kaevandusmuuseumi õuel oleval plakatil. Meetrites mõõdetuna on neil sõnadel raudselt tõsi taga, aga kas ka hingeliselt, sõltub juba inimesest.
Eesti sügavaim elamus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõik me kulgeme maapinnal, osa inimesi liigub aeg-ajalt õhus ja vee peal, kuid väga vähestel õnnestub viibida maa all ja seal kõigele lisaks tööd teha. Seda, kuidas nägi välja maa all töötamine, saabki teada Kohtla-Nõmmel asuvas kaevandusmuuseumis.
Omapäi seiklema ei lasta
Kõigepealt tehakse Kohtla-Nõmme aleviku ääres asuvasse kaevandusmuuseumi saabujale teatavaks muljetavaldav fakt: ajavahemikul 1937—2001 ehk 64 aasta jooksul toodi maapinnale 48 329 542 tonni põlevkivi. Pärast sulgemist kaevandust ei lammutatud, vaid jäeti see alles, et tutvustada tulevastelegi põlvedele kaevuri tasuvat, kuid rasket tööd.
Et üksikisikutele maa alla enamasti ekskursioone ei tehta ja omapäi sinna kolama ei pääse, tuleb mul oodata täistundi, mil koguneb loodetavasti rohkem huvilisi. Vahepeal saab uudistada sealsamas olevat väljapanekut: uurida kaevanduse kaarti ja hankida puutetundliku ekraaniga arvuti abil teadmisi põlevkivi kohta.
Aeg möödub märkamatult. Täistunnil kutsutakse kõik huvilised saali, kus peetakse loeng kaevanduse, põlevkivi väärtuse ja ohutustehnika kohta.
Meie giid, endine kaevur, näitab umbes kümnesentimeetriste servadega neljakandilist põlevkivitükki, mille energiaga saaks sajavatine hõõgpirn ööpäeva põleda. Saalis on veel kaevandamise ajal leitud kivististe väljapanek — huvitavad leiud ja kõik siitsamast Eestist.
Maa-alune söökla
Pärast instrueerimist olemegi valmis maa alla laskuma. Enne läheme siiski riietusruumi, kus paneme selga kaevurikuued ja pähe kiivrid. Giid teatab, et kuna meie tööd ei tee, peaksime pähe panema kollased ja valged kiivrid. Punased on kaevurite ja sinised mäepäästeteenistuse omad.
Maa alla ei lasku me liftiga, vaid kõnnime trepist. See väike pettumus läheb ruttu mööda, kui jõuame kohale ja näeme vasakut kätt silti «Kaevur». Seal on kunagine söökla, kus ekskursandid saavad ettetellimisel ka praegu endale lõuna tellida.
Kõik käigud on mõistagi toestatud, et üleval olijad alumistele kaela ei sajaks. Tugesid on nii puidust kui rauast, kõige moodsamad on hüdraulilised.
Käikude labürinti ääristab raudtee, millel siin-seal seisavad põlevkivi täis vagonetid. Jääb mulje, nagu oleksid töölised just äsja siit Kaevurisse lõunastama siirdunud.
Esimene pikem peatus tehakse töökoja juures. Ei, see pole avar suurte ustega ruum, vaid kõigest käigusopp, ent kõik hädapärane on siin ometi olemas. Kes siis iga pisiasja pärast maa peale abi otsima läks?
Järgmine vaatamisväärsus on laadimismasin. Selle liikuvad käpad koguvad lahtist põlevkivi, et toimetada see mööda transportöörilinti vagonetti. Talvistest lumelaaduritest on see madalam, umbes 1,7 meetri kõrgune, ja liigub elektri jõul. Et meie teejuht on endine kaevur, ei valmista masina töö demonstreerimine talle mingit raskust.
Pauku saab ka
Aga kuidas kivi seinast kätte saada? Selleks tuleb puurida augud ja panna nendesse laeng. Auke võivad puurida kõik, kel huvi on, laengut lõhata tohib ainult spetsialist. Kärgatus on igatahes kõva.
Iga tööetapi juurde jagab giid tõestisündinud lugusid. Üks neist rääkis kaevurist, kes ei viitsinud ohutusse kohta minna ja jäi seetõttu lõhkamise ajal kuuest ilma, nii et ise arugi ei saanud. Ehkki mees pääses ainsagi kriimustuseta, ei tahtnud ta seejärel mitu kuud lõhkamise läheduses viibida.
Edasi ootab meid materjalide ruum, kuid eriti palju eksponaate seal järel pole. Omal ajal läksid kõige paremini kaubaks labidavarred. Neid võis iga kaevur kaasa võtta oma äranägemise järgi. Maa peal oli lausa eraldi brigaad, kes tegeles labidavarte valmistamisega.
Kaevandada sai mitut moodi. Paarislaavadega kaevandamine käis käsitsi ja et lagi alla ei kukuks, laoti toeks paekivist postid. Tööd teha oli palav, seepärast töötasid mehed räbaldunud rõivastes.
«Mida rohkem õhk läbi käis, seda parem oli,» põhjendab meie giid ning räägib loo, kuidas Saksamaalt tulnud külalised, enamjaolt naised, maa all meie kaevureid jahmunult vaatasid.
Kombainlaava ehk kombaintootmine oli juba kergem, sest raske töö jäi masina hooleks. Demonstratsioon näitab, et see tegi kõvasti lärmi.
Kui turistid käivad mööda kaevandust ringi omal jalal, siis töölised kasutasid liikumiseks relssidel olevat jalgratast. Mida pikem oli kaevanduskäik, seda sügavamale see läks, mistap allamäge tööle minna oli rattaga palju lihtsam kui hiljem ülesmäge tagasi tulla. Nutikad kaevurid haakisid siis ennast maa-aluse rongi järele, ehkki see oli keelatud ning vahelejäämisega kaasnes karistus.
Lõpetuseks minirongisõit
Kui vagonetid olid täis, läbisid need tehnilise kontrolli osakonna, kus neid kaaluti. Kontrollist liikus põlevkivi edasi peakaaduri juurde ja toimetati selle abil maa peale.
Sealsamas kõrval olevas käsirikastuskompleksis töötasid naised. Nende ülesanne oli eraldada kaevandatust kõik, mis ei olnud põlevkivi.
Ringkäik tehtud, ei pea me tagasi lähtekohta liikuma kondiauruga, vaid saame kasutada pisikest rongi — umbes sama suurt kui need, mis veavad lõbustuspargis lapsi läbi tondilossi.
Poeme läbi avauste puupinkidele istuma ning kaadervärk nõksatab paigast. Ei saa öelda, nagu liiguks see aeglaselt. Et tegu on elektrirongiga ja kontaktvõrguks on traat, mis aeg-ajalt ühendust ei anna, kulgeb sõit jõnksamisi.
Kõige pikemad tööle ja tagasi sõidud kestsid kaevuritel ligi 20 minutit. Meie teekond on tunduvalt lühem ja nõnda jääb kaardimäng, millega kaevurid aega veetsid, sedapuhku proovimata.
Maa-alune ringkäik on tehtud. Liikusime grupis ja kõik oli nii huvitav, et ohtudele, mis võivad maa all varitseda, polnud kellelgi aega mõelda. Giidilt saame teada, et kaevanduskäikude varingud polnud sugugi harvad. Kui laest hakkas liiva pudenema, haarasid kogenud mehed asjad kaasa ja tõttasid varju. Varingu lõppedes kaevasid nad töökoha taas välja ja tegutsesid edasi.
Enne maale jõudmist mõtlen, kas oleksin julgenud sinna minna ka üksi. Tundub, et oleksin kartnud ära eksida — muid hirme kohati kaheksa meetri sügavusel maa all viibimine ei tekitanud.
Kel allilmas käidud, sel tasub silmad lahti hoida ka maa peal, sest vaatamisväärset jagub Kohtla kaevanduses ka sinna.