Sadu tuhandeid ajusid pesti koidust ehani

Nii mõnigi pronksbüst leidis oma lõpu kindlasti metallisulatus­ahjus. Seda metalset Leninit kasutati märklauana. Foto: Elmo Riig / Sakala

Põrandal külitav massiivne vask-Lenin, mis kunagi ehtis Rapla rajooni täitevkomitee seina, näeb välja nagu eriti pahatahtliku ja pilusilmse härjapõlvlase groteskne pinnalaotus.

Tema ning teised punavõimu propaganda õitseaja meenutused mõjuvad tänapäeval vahel isegi koomiliselt, kuid ei maksa unustada, milline tähendus oli neil omal ajal ning millist verist režiimi need õigupoolest esindasid.

Helir-Valdor Seedri muljetavaldavas kogus leidub tuhandeid eksemplare kõikvõimalikku propagandamaterjali: lippe, vappe, reljeefe, büste ja medaleid. Suvepuhkust kasutades toimetas põllumajandusministri ametit pidav Seeder koormate kaupa oma kollektsiooni Vastemõisa külje all asuvasse hoonesse, kuhu plaanitakse rajada Eesti esimest kütusemuuseumi.

Kas sama katuse all kunagi ka punamuuseum peaks uksed valla lööma, ei söanda Seeder esiotsa lubada. See on puhtalt ühe mehe ettevõtmine. Üürike puhkus on tal pealegi selleks korraks läbi ning põllumajandus neelab taas kogu aja.

Suurim Eestis

Ligi viisteist aastat kogutud propagandaesemete kollektsioon on aga korralikku väljapanekut väärt. Vaevalt meil sellest suuremat leidub. Eesti on olnud enamiku oma ajaloost suurriikide mõju all ning igapäevane propaganda on ikka olnud totalitaarsete riikide toimemehhanismide alustalasid.

Bostoni ülikooli professor, Venemaa-spetsialist Igor Lukes on kinnitanud, et püüdlus utopistlike poliitiliste süsteemide poole on alati tuginenud oletusele, et inimestega võib manipuleerida ja neile ajupesu teha just nii, nagu valitsevale eliidile sobib. Inimeste mälu on paraku lühike ning nii on pisitasa kadumas mälestus sellest, et meie olimegi need, kelle aju süstemaatiliselt pesti.

Otsekohese mehena tuntud Helir-Valdor Seeder ei suhtu oma kogusse kui palagani. Ta soovib, et seda ideoloogiat ja aega, kust me tuleme ja mis meid seniajani mõjutab, võetaks tõsiselt.

«Kogu see materjal oma loosungite, tekstide, kujutava ja tarbekunstiga aitab väga palju kaasa, mõistmaks, millises ühiskonnas kunagi elati,» räägib Seeder, kelle kogu on suures osas pühendatud igapäevapropagandale. Ta on asutanud ka mittetulundusühingu Viha ja Viisnurk.

«Nende esemete taga on alati lugu. Kõik see vajab muidugi kommentaare — noored ei pruugi sellest enam üldse aru saada.»

Arvestatav kunstiväärtus

Propaganda arvel kokku ei hoitud. Kogus on kõigi 15 liiduvabariigi lipud, mis on eranditult hinnalisest siidist. Parimas pärsia stiilis on käsitööna valmistatud vaip Lenini 100. sünniaastapäevaks.

Kollektsiooni on vaatamas käinud eksperdid ning nende hinnangul on nii mõnigi ese arvestatava kunstiväärtusega, näiteks kunstnik Markerovi tammepuust tahutud Lenin. Maalikollektsioonis on nii Evald Okase kui teiste tuntud kunstnike võimutruud tööd.

Neid kunstnikke, kes tohtisid riigijuhte kujutada, polnud väga palju. Seda kummalisem on vaadata ühe tundmatu Kõpu amatöörmaalija nii-öelda põranda all valminud üleelusuurust pilti Leninist. Mis selle isehakanud kunstniku peas toimuda võis, on raske öelda.

Ajaloolist tõde oli riigitruude kunstnike kätega mugav väänata. Nii on kollektsioonis suur õlimaal, kus Nõukogude sõdurid heiskavad Toompea torni haakristiga lipu asemele punalippu.

«Sellist hetke pole tegelikult kunagi olnud,» teab Seeder. «Haakristilipp võeti maha küll, kuid selle asemele heisati sinimustvalge. Punalipp tuli alles hiljem.»

Värske lisa

Uskumatu küll, aga kollektsioon täieneb tänaseni.

«Suhteliselt lühikene nõukogude aeg on Eestisse maha jätnud ammendamatu ressursi,» lausub Helir-Valdor Seeder ning patsutab selle kinnituseks oma kollektsiooni üht värskeimat eksemplari.

Keset tuba seisab otsekui olmeekide basaldist salapärane inimpea. See on Hans Pöögelmann, luuletuse «Sonetid Viljandi lossivaremetel» autor, kunagine õpetaja ning hilisem Eesti Töörahva Saadikute Nõukogude Täitevkomitee liige ning maaosakonna juht.

Tema kipsist valmistatud tohutu büst tuli välja üsna hiljuti riigigümnaasiumiks ehitatava Valuoja kooli pööningult. Selles koolis tegutses kunagi Pöögelmanni-nimeline pioneerimalev. Seitsmekümnendatel aastatel seisis kuju uhkelt kooli fuajees, aga aegade muutudes koristati see pööningule ja sealt ümberehitajad selle avastasidki.

Kips pole ajale just kõige paremini vastu pidanud ning nii on puudu osa kunagise juhtkommunisti ninast. Pöögelmanni enda saatus polnud ka kadestamist väärt: ta hukati Stalini repressioonide ajal 1938. aastal Venemaal.

Seeder soovib näidata nõukogude propaganda tobedust, kuid samas jõulisust ja kõikehaaravust ning selle mõju inimesele. See on ka meeldetuletus ja hoiatus, kui ohtlik on totalitaarne süsteem.

«See on ju üks ajastu ning kui kõik see nõukogude inimese ja kultuuriga seonduv kaob...» mõtiskleb ta. «See on oluline kas või hoiatava märgina.»

Seeder on korraldanud näitusi ning oma eksponaate ka etendusteks ja filmivõteteks välja laenanud. Enam ta seda teha ei taha, sest mitu eset on kannatada saanud.

Inimeste suhtumine punapropagandasse on väga huvitav. Seedri tähelepanekute järgi seda ühest küljest justkui häbenetakse, teisalt aga suhtutakse sellesse kuidagi kõhklevalt ning nii võib Eestis laiali olla veel päris palju temaatilisi esemeid.

«Palju on muidugi täiesti mõtlematult ära hävitatud,» nendib Seeder. Tema kollektsiooni võib neid julgelt pakkuda. Ainult raamatud pole teretulnud, sest neid on lihtsalt liiga palju.

«Igasse kolhoosi maadlusmatt ja maletajate kollektiiv!» kirjutas president Lennart Meri omal ajal punakogu külalisraamatusse, tsiteerides viiekümnendatel aastatel Tartu ülikooli õpilaspiletitel seisnud loosungit, ja lisas: «Alles siis, kui suudame nõukogude süsteemi surnuks naerutada, oleme tõeliselt vabad.»

Nõukogude propaganda maniakaalsest grandioossusest annab tunnistust kunagi Moskvasse kavandatud Lenini monument, kus suur juht ja õpetaja näitab käega

tuleviku poole. «See pidi tulema nii suur, et tema sõrme sisse kavandati kohvikut — kujutad ette!» vangutab Seeder pead.