Olümpiamängud on küll lõppenud, kuid spordikangelastele raha ja kingituste jagamine käib hoogsalt edasi.
Kommentaar: Kingitus kõige tugevamale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On avalikult välja öeldud, et Londonis Kreeka-Rooma maadluses hõbemedali võitnud Heiki Nabi sai Eesti riigilt preemiaks 70 302 eurot ja kettaheitja Gerd Kanterit autasustati pronksmedali eest 44 738 euroga. Ühtlasi väljendas rahalisi ja muid kingitusi tehes medalistide saavutustega rahulolu mitu omavalitsust. Kuidas on olukord tippsportlastele tublide tulemuste eest meelehea andmisega mujal maailmas?
Niisugune käitumine sai alguse juba antiikolümpiamängudel: võitjaid peeti meeles raha ja teiste kingituste ning mitme privileegiga: neile anti elu lõpuni tasuta süüa ja reserveeriti teatrietendustel parimad istekohad. Peale kõige muu püstitati Vana-Kreeka olümpiavõitjatele nende kodukohas täissuuruses monumendid.
Esimestel moodsatel olümpiamängudel ei tohtinud riigid oma sportlasi rahaga tunnustada, kuid kolmekümne aasta eest tühistas ROK selle reegli. Sestpeale püüavad paljud maad üksteist üha suuremate preemiasummadega üle trumbata.
Londoni olümpiamängude kuldmedaliomanike puhul võib välja tuua mitu põhimõtet, mis kehtivad mõistagi mõningate eranditega. Näiteks lubavad väikeriigid tavaliselt kopsakamaid summasid kui suured, et innustada oma sportlasi end ületama. Suurema preemiarahaga püüavad atleete ergutada ka diktatuursed, autoritaarsed riigid ning muidugi mõista rikkamad maad. Seal, kus raha ei ole, pole ju võimalik midagi preemiafondi paigutada.
Kõige lihtsam ja ühtlasi küünilisem on suuri preemiasummasid lubada sellistel riikidel, kellel seda raha nagunii välja maksta ei tule, sest ei leidu sportlasi, kes võiksid medali saada. Teisalt on edukate spordiriikide võidufond kõige kasinam: on küll teada, et kuldmedaleid saadakse palju, aga kes tahaks raha tuulde loopida.
Ajakirjanduse teada on maailma kõige rikkam riik Gruusia: seal maksti ainsale olümpiavõitjale kõige suurem summa, 1,2 miljonit dollarit. Teisele kohale jäi selles edetabelis Aserbaidžaan, sest aserite kaht olümpiavõitjat premeeriti samuti ülisuure rahasumma, 780 000 dollariga.
Järgnes Singapur, kus lubati olümpiavõidu eest anda pool miljonit. Malaisiast pärit kuldmedaliomanikke meelitati 300 000 dollariga, aga et nende riikide sportlased kuldmedalit ei pälvinud, polnud vaja seda summat välja maksta. Viiendalt positsioonilt leiame Kasahstani seitse olümpiavõitjat, kes said riigilt veerand miljonit dollarit.
Londoni olümpiamängude edukamaid riike USA premeeris olümpiasportlasi suhteliselt kasinalt: iga kuldmedalit peeti kõigest 25 000 dollari vääriliseks. Ameeriklased said kuldmedaleid kõigist teistest rohkem, tervelt 46. Kõige kitsim oli Inglise valitsus: ministrite meelest on sportlasele suurimad tunnustused Suurbritannia lipu heiskamine ja hümni laulmine ning mingit muud preemiat polegi vaja. Olümpiavõitjatele ei maksnud raha veel mitu Euroopa riiki.
Samal ajal anti Venemaal igale olümpiavõitjale neli miljonit rubla (125 000 dollarit), hõbemedali saanule 2,5 miljonit ja pronksi pälvinule 1,7 miljonit. Lisandusid muud tunnustused ning auhinnad sõiduautodest ja korteritest ordenite ja aunimetusteni välja.
Kullaomanikke oli Venemaal 24. Rehkendades tuleb silmas pidada, et välja tuli anda tunduvalt suurem rahasumma kui 24 × 4 miljonit, sest mõnel puhul pälvisid kulla võistkonnad. Nii maksis Vladimir Putin medali saanud sportlastele riigilt ühtekokku ligi 379 miljonit rubla.
Oma sportlasi pidasid meeles ka Venemaa kohalikud võimud, organisatsioonid ja sponsorid ning mõnikord küündis nende makstu koguni miljoni dollarini. Seejuures tekkis mitu skandaalikest. Näiteks keeldus Tšeljabinski oblast maksmast kuldmedali võitnud Maria Savinovale varem lubatud summat, väites, et seal sündinud sportlane esindab hoopis teist oblastit. Savinovale anti lubatud miljoni dollari asemel kõigest närused pool miljonit rubla ning sportlane väljendas oma pahameelt kõigis meediakanalites.
Peale sportlaste on mõni riik premeerinud ka treenereid, meedikuid, massööre ja teisi, kes on andnud olümpiavõidu sepistamisse oma panuse. Raha on saanud koguni sellised sportlased, kes medalile ei tulnud.