Taevas käik on põnev ja hariv

Teletorni 21. korrus meenutab tulnukalaeva: niisugusena kujutati neid ette mõnikümmend aastat tagasi ulmefilmides. Seentena kasvavad põrandast ja laest välja kõikvõimalikud multimeediakeskused, kust saab ammutada põnevat infot. Foto: Gert Kiiler

Eesti kõrgeim ehitis, Tallinna teletorn tegi läbi kapitaalremondi ja on alates sellest kevadest taas huvilistele avatud. See suurepärane huviväärsus peaks paeluma nii suuri kui väikesi.

1980. aasta olümpiamängudeks valminud teletorni peamine eesmärk oli parandada Eesti Televisiooni levi, kuid koos oma restoraniga muutus see 1980. aastatel ülipopulaarseks paigaks, kus sai pidada tähtpäevi ja võõrustada külalisi. Eesti taasiseseisvumise ajal, kui tornist tõrjuti välja seda ründavad Vene dessantväelased, sai sellest meie uue vabadusvõitluse sümboleid.

Nõukogudeaegset nostalgiat käidi seal otsimas 2007. aastani, mil vaatamisväärsus karmistunud tuleohutuseeskirjade tõttu külastajatele suleti.

Taasavatud teletorn paistab eemalt vaadates samasugune kui kolm kümnendit tagasi, kuid selle sisemus on igati moodne. Kui liigitada see muuseumide hulka, tuleb tõdeda, et teist nii väljapeetud stiiliga muuseumi on raske leida.

Läbivalt kasutatud ümarad kujundid — olgu aknad, multimeediakeskuste alused, lambid või lihtsalt seintes, laes ja põrandas olevad augud — on üpris iseloomulik leid. Samuti paistab silma, et kogu väljapaneku ülesehitus on põhjalikult läbi mõeldud.

Ekspositsioon algab juba teisel korrusel, kus külastaja saab teletorni ajaloost kiire illustreeritud ülevaate. Et tippu pääseb liftiga ja korraga lastakse 21. ja 22. korrusele kõige rohkem sada inimest, sobib tihedatel külastusaegadel just seal enne üles sõitu aega parajaks teha.

Samal ajal kui täiskasvanud nostalgitsevad, lugedes välisseintelt torni mineviku kohta, saavad pisemad külalised end suure tahvelseina ääres lõbustada mitmesuguste mänguvahenditega.

Need, kel aega rohkem, võivad enne tippu siirdumist hankida pisikeses kinosaalis torni kohta teavet 3D-filmist.

Justkui ulmefilmis

Kui seni olen rääkinud torni tippu minekust, siis kohapeal nimetatakse seda taevasse minekuks. Pärast 49-sekundist kiirliftisõitu üles jõudnuid võtab vastu kiri: «Oled jõudnud taevasse! Astu sisse.»

Esimene, mis taevas olijat lummab, on mõistagi pano­raam­akendest avanev vaade. Legendi järgi peaksid sealt olema selge ilmaga näha Helsingi tuled, aga sellel väitel ei ole praegu nii suurt kaalu kui raudse eesriide päevil. Nüüd lummab hoopis lähiümbruse panoraamist.

Kui tornis on esimene tiir tehtud ja tuttavad kohad üles otsitud, saab tähelepanu pöörata saali täitvatele interaktiivsetele vahenditele. Ehkki otsapidi ollakse alles taevas, kust kosmoseni on veel jupp maad, mõjub kogu interjöör, nagu oleksid sattunud tulnukate laeva — sellisesse, millisena neid kujutati teletorni rajamise aegu loodud ulmefilmides. (Alles pärast külastust saan teada, et Koko arhitektuuribüroost tellitud sisekujunduse loojad ongi just niisugustest filmidest inspiratsiooni ammutanud.)

Põrandast ja laest välja kasvavad seeni meenutavad ekraanialused pöörduvad paindlikult igasse suunda ning nende käsitsemise õpib kiiresti selgeks isegi suurem lasteaialaps.

Kui ühtesid ekraane saab suumida aknast avanevatele objektidele ning vaadata nende kohta ka minevikupilte, siis teised annavad teavet nii Eesti Guinnessi rekordite kui muude siinsete tippude, olgu siis Walter Zappi Minoxi kaamera ja Paiste trummitaldrikute või Arvo Pärdi ja Louis Kahni kohta.

See on suurepärane näide, kuidas interaktiivne eksponaat võib olla ühtviisi põnev ja hariv ning lisaks veel lihtne kasutada.

170 meetrit tühjust

Muidugi ei saa 21. korrusest kõneldes mööda jalge all olevatest «aukudest», mis on eriti populaarsed pildistamiskohad. Nimelt on põrandasse tekitatud umbes poolemeetrise läbimõõduga ümmargused aknad, millele astunu pilgu all avaneb 170 meetrit tühjust — efektne ja mõnele kindlasti õõvastav vaatepilt.

Treppi mööda korruse võrra ülespoole minnes pääseb teletorni kohvikusse, mille tagumises osas on restoran. Ka siin püsib kergelt ulmeline õhkkond, mida rõhutavad stiilsed laevalgustid. Suvehooajal pääseb kohvikust peene traatvõrguga piiratud välisterrassile, mis teeb pool tiiru ümber torni.

Kui seni on plõksitud panoraamvaateid läbi alumise korruse klaasi, siis nüüd võib vanad pildid aparaadist kustutada ning teha uued läbi võreaukude. Kes tõstab väljas olles pilgu kõrgemale, peab tõdema, et torni tippu on veel peaaegu sama palju maad, kui seni on tuldud: 314 meetrist on läbitud kõigest 170.

Anne Veski laulis 1980. aastatel tähelaevast, kus oli lubatud viibida kõigest üks öö, ning oma piirang on ka taevas viibimisel. Piletilt saab teada, et külastuse aeg ei tohiks ületada tundi. See on loogiline: torni lubatute arv on piiratud ning tippajal tekiksid muidu liiga suured järjekorrad.

Tunnist muuseas piisabki, et vaadata üle kõik huvipakkuv, einestada kohvikus ning lahkuda tundega, et vähemalt korra peaks põhjalikumaks tutvumiseks tagasi tulema.

Laste puhul tuleb mõistagi arvestada, et asjad võtavad rohkem aega. Ehkki väikesed vaatajad ei pruugi kõigi interaktiivsete eksponaatide sisust aru saada, tahavad nad neid ikka katsetada.

Seejuures hoitagu järglastel silm peal, et nad kogemata või tahtlikult eksponaatidega liiga robustselt ümber ei käiks: vähem kui poole aasta eest avatud tornis on tulnud juba parandustöid ette võtta.

Taevast maa peale jõudnu ei pea veel lahkuma. Lisaks suveniiripoele asub alumisel korrusel teletuba, kus saab mõne minutiga (kui järjekorda pole) salvestada oma teletervituse ning saata selle kas või teisele poole maakera.

EHITIS

Fakte Tallinna teletorni kohta
• Teletorni arhitekt on David Basiladze.
• Valmis aastatel 1975—1980.
• Taasavati pärast reno­veerimist 2. aprillil 2012.
• Kõrgus 314 meetrit, vaateplatvormi kõrgus 170 meetrit.
• Vaateplatvormi läbimõõt 38 meetrit.
• Lift sõidab vaateplatvormini 49 sekundiga.
Allikas: teletorni majajuht