Kolmsada inimest meenutas ketti

Lilli piiripunkt oli kaunistatud küünalde ja lilledega. Foto: Kai Kannistu

Lätlased ja eestlased said üleeile 23. korda kokku Lilli piiripunkti mälestusmärgi juures, et tähistada tantsu ja lauluga Balti keti aastapäeva.

«Seal pole alates 1989. aastast ükski kogunemine vahele jäänud,» rääkis Karksi vallavolikogu esimees Leo Liiber. «Lätlased on seda ikka vedanud ja meid ka kaasa haaranud.»

Eestlasi oli tänavu tema hinnangul päris palju, kuid mõni aasta on Liiber ka üksinda lätlaste seas piiril viibinud. «Nad ikka käisid peale, et tulgu vähemalt minagi. Olen julgelt 20 aastat siin käinud,» ütles ta.

Seekord oli lätlasi ja eestlasi kokku kolmesaja ringis.

Balti keti laul

Viimastel aastatel on Eesti poolelt ka rohkem esinejaid olnud ja Karksi valla kultuurikeskuse juhataja Kai Kannistu on aidanud programmi koostada. Tema sõnutsi on lätlased aidanud aparatuuri ja kõik muu vajaliku organiseerida.

Seekord lepiti lätlastega kokku, et esmalt kõlab piiril Läti hümn, siis Eesti oma, kuid kui järg jõuab esinemiskavadeni, on eestlased esimesed ja lätlased teised.

Karksi rahva kava lõpetas laul valgusketist. Helilooja Vello Ainsalu kirjutas selle päev pärast Balti ketti, 24. augustil 1989, kuid esmaettekandele tuli pala alles nüüd.

Lätlasi on alati palju

«Alati on see nii olnud, et Läti poolt on rohkem tulijaid,» sõnas Kai Kannistu.
Leo Liiber arvas, et põhjus on poliitiline. «Meie poliitikud olid Balti keti asjus lõhestatud. Nüüd hakkab asi ühtsemaks minema, aga lätlastel ja leedukatel on see kogu aeg au sees olnud,» rääkis ta.

Lätlased olid seekord toonud Balti keti mälestusmärgi ette astreid ning ka piiripostid number 269 ja 270 olid õitega kaunistatud. Liiberi sõnul olid 23 aasta eest lätlased kokku kandnud vist kõik Ruhja linna lilled, sest piiril oli meetripaksune õitekiht ja lilli jätkus ka Lilli poole viivale teele.

Meenutus

1989. aastal oli Leo Liiber piirimiitingu organiseerija. Siis oli rahvast tihedalt ning kõnelesid tuntud mehed. Teiste seas lausus Heinz Valk oma kuulsad sõnad: «Ükskord me võidame niikuinii!»

Üleeilne pidu peeti piiriposti number 267 juures, toonaste sündmuste keskpunkt oli aga teisel pool teed, 270. piiriposti taga. Sinna on nüüdseks lepavõsa kasvanud. Liiberi meenutamist mööda ei olnud miitingu ajal leppadest märkigi.

Praegune Karksi volikogu esimees sai 1989. aastal organiseerimistöö kõrvalt korra ka ise ordulinnuse varemete juures Balti ketis kätest haarata, aga üldiselt oli tema üks neist, kes pidi valvama, et kett ei katkeks. «Kardeti, et inimesi ei jätku, aga see oli asjata. Nuias oli kett lausa kolmekordne,» lausus ta.

Ka üleeile oli inimesi piisavalt, et võtta ühtselt kätest kinni. Need mõnisada kohaletulnut moodustasid keti asemel aga kokkuhoidva sõõri.