Kas olete mõnikord pärast muinasjutu lõppemist mõelnud, mida tähendab: elavad õnnelikult tänase päevani? Kuidas elavad ja mida teevad Tuhkatriinu ja prints, kolm karu ja Kuldkihar, naksitrallid, eite-taati ja naeris? Viimase kohta võib küll aimata, et sellest vaaritati maitsvad road, aga mida tegid eit ja taat? Istutasid nad järgmisel kevadel uue naeri? Kas see kasvas niisama suureks?
Muinasjutt tähtsatest pisiasjadest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Või kui oletegi mõelnud kangelaste edasisele elule, kas on teil vahel tekkinud küsimus, mis saab tegelastest, kelle tee peategelase omaga korraks ristus? Mida teevad pöialpoisid, kui Lumivalgeke on printsiga lossi kolinud? Mida hakkab peale Pöial-Liisi ema, kes jäi ilma kaua igatsetud tütrekesest? Või mees, kes vahetas võluoad Jacki ainsa lehma vastu?
Miks lõpevad muinasjutud nii ruttu, et räägivad meile küll ühe tegelase loo, aga jätavad teiste tegemised tähelepanuta?
Vene kirjanik Grigori Oster on selle peale mõelnud ja pannud need mõtted oma raamatus «Muinasjutt pisiasjadega» kavala karussellihobu Läkiläki pähe. Õieti on Läkiläkil üpris suur mure: karusselli direktoril, kes oma puuhobustele igal õhtul muinasjutte pajatab, on lood otsa saanud.
Üksainus ongi veel järel ning et selle lõppu edasi lükata, tuleb hobu kavalale mõttele. Kui pisipoiss Fedja on end kosmosesse hõljuma jonninud ja ema teda teadagi päästma tormab, katkestab Läkiläki loo ning pärib, mida teevad eideke ja noor miilits, kes jonnipoisi loos korraks kuulaja ette ilmusid.
Kui direktor nende tutvustamisega ühele poole jõuab, on rääkimata veel kitsest, poegadega ahviemast, ninasarvikutest ja lennukitest. Nende teele satuvad omakorda taat ja kass Aksinja, jänes ja kontrolör, kaebustekartlik koogipoe müüja, pätid, jalgpallurid, lasteajakirja toimetus, luuletaja monument, Aafrika loomad ning hulk teisi põnevaid tegelasi, igaühel oma iseloom ja tegemised.
Nii ei lõpegi see lugu enne hommikut ning elevandiema oma lapsega jääb veel järgmiseks õhtuks varuks.
Kokku on kaante vahel kaks peatükki ja nelikümmend kaks pisiasjadest rääkivat lugu, üks naljakam ja pöörasem kui teine. Nii on arusaadav, miks karusselli direktoril ei õnnestu oma hobuseid sel õhtul magama saada.
Meeletult vahval raamatul on ometi üks puudus, mistap seda une eel lugeda ei maksa: naeru käes kõveras väänlevaid lapsukesi on üpris keeruline tudumaale saata.
Peale lustakate seikluste ja värvikate tegelaskujude pakuvad need lood tõetruu pildi Venemaa elust ja vene inimeste olemusest. Selleks ei ole kasutatud pikki kirjeldusi ega jutustaja kommentaare, vaid eht slaavilik pilt rullub lahti dialoogi, tegevustiku ja eluolu kajastuse kaudu. Praegustele lapsevanematele tuleb see pilt tuttav ja armas ette lapsepõlves nähtud multifilmidest, tänapäeva lastele tutvustab ilmekalt meie naaberrahvast.
Meeleolukate illustratsioonide autor on eesti kunstnik Rein Lauks ja oma must-valge koloriidi poolest sobivad pildid suurepäraselt raamatu olustikuga. Tähtis roll on neis kanda ahvikestel, kes osalevad koos oma emaga sündmustikus.
Kunstnik on toonud nad figureerima juba märksa varem, kui jutujärg nendeni jõuab. Ahvipojad on ühtlasi omamoodi sidepidajad raamatumaailma ja tänapäevase virtuaalmaailma vahel: kel teost veel käepärast ei ole, võib ta nende vahvate tegelastega kohtuda ka internetis, minnes Youtube’i keskkonda ja trükkides otsingureale sõna «obezyanki». Seal nad seiklevadki.