Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/06/08/6761849t1h1e5f.jpg)
/nginx/o/2012/05/14/1104764t1h00ad.jpg)
Ma ei saa aru, mis toimub: arutlused hariduse ümber lähevad järjest jaburamaks. Vähe sellest, et meil reformitakse ühel ajal stiihiliselt gümnaasiume ja ülikoole, mõni päev tagasi tuli Tartu ülikooli professor Jaak Vilo «Postimehes» lagedale jutuga, et lapsed võiksid minna algkooli senisest aasta varem ehk laias laastus kuueselt.
Eriti tobedad olid seejuures põhjendused, milles räägiti majanduslikust ja ühiskondlikust kasust, mida muudatus endaga väidetavalt kaasa tooks. Ühtlasi olevat noortel professori jutu järgi selle tõttu tulevikus lihtsam konkurentsis püsida.
Tule taevas appi! Kuhu jääb õnnelik lapsepõlv? Kas tõesti saab kõike mõõta ainuüksi raha ja edukusega?
Kui keegi pakuks ühtäkki välja teaduslikult tõestatud väite, et kolmeaastaselt kooli minev laps tõstab SKT-d neli protsenti, kas peaksime siis sellistki muudatust normaalseks?
Olen veendunud, et kasu, mida toob aasta varem tööturule suunduv noor, ei kompenseeri vähimalgi määral kahju, mida tekitab niigi lühikesest lapsepõlvest rebitud tükk. Mul ei ole selle tõestuseks teaduslikke andmeid, kuid on mälestused oma lapsepõlvest ja kogemused kuueaastase lapse vanemana.