Kivisildnik on öelnud, et talle meeldib Viljandi raamatukogu, sest kusagil mujal ei ole maja ees riiulit, millel olevatele puuhalgudest raamatutele tema ja nii mõnegi teise eesti kirjaniku nimi on peale kirjutet.
Auväärne ajalugu on jõudnud soliidsete kaante vahele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nüüd on natuke puid ning muud loodusvara (ajurakke ja voolavat aega) kasutatud ka selleks, et koostada Viljandi raamatukogu ajaloost ja tänapäevast kõnelevat kogumikku, mille kümnes osas on nagu kümnel (aja)riiulil mälestused Viljandist ning meie raamatukogu kujunemisest ja saja-aastasest tegutsemisest.
Kümnel ajariiulil
Saatesõnas ütleb Viljandi linnaraamatukogu endine direktor, kogumiku kaasautor Evi Murdla, et aegade jooksul on muutunud asutuse nimi ja asukoht, rääkimata sisulisest tegevusest, ent eesmärk olla lugejatele raamatumaailmas teerajaja ja suunanäitaja on jäänud samaks.
Evi Murdla elutööks kujunes võitlus, et viljandlased saaksid nüüdisaegse raamatukoguhoone. Juubeliteoses ongi palju juttu raamatukoguhoidjatest, kes töötavad kehvades ruumides ja oludes, muudkui kolivad ning unistavad koos lugejatega uuest, paremast majast.
Kümnest osast ja valikbibliograafiast koosnev mustvalgete ja värvifotode ning rohkete dokumendikoopiatega raamatu on huvitavalt kujundanud Kristjan Mändmaa ja Mariana Hint. Kogumiku välimuses on vaimukalt edasi antud ja ühendatud eri aastakümnete aura, ent ometi mõjub see moodsa ja värskena.
Igal oma värv
Eri ajastud on kujundatud värvide abil erinevaks. Näiteks esimene peatükk «Algus. Viljandi Esimese Lugemisringi raamatukogu 1911—1919» on saanud indigosinise toonilahenduse. Nendel lehekülgedel on juttu sajanditagusest, alla kuue tuhande elaniku ja peamiselt puumajadega Viljandist ning selle agulitest.
1910. aastal koondusid karskusseltsi Vabadus kirjandushuvilised liikmed, et asutada oma lugemisring ja luua raamatukogu. Üht Riia lugemisringi eeskujuks võttes koostasid nad põhikirja, millele kirjutasid alla Viljandi raudteejaama ülem Aleksis Parnitsky, raamatukaupluse ja trükikoja omanik Ado Tõllasepp ja raudteeametnik Heinrich Tats.
Tsiteeritakse kirja, mille raamatukogule aluse pannute sekka kuulunud Aleksander Sibul on saatnud bibliograaf Hillar Kattaile: «Seega sai kogust raamatuist raamatukogu ja nii tuleks minu arvates tema töö alguseks lugeda 2. veebr. 1911.» Seda päeva peamegi Viljandi linnaraamatukogu sünniajaks.
Kogumiku koostaja, praegune peaspetsialist Linda Sarapuu, kes on töötanud raamatukogus pikka aega, pole sadat aastat liigitanud perioodideks mehaaniliselt, vaid silmas pidades sisulisi muutusi ja ühiskondlike olude teisenemist.
Peatükkidele on leitud tabavad pealkirjad. Koostaja teene on see, et nii mõnessegi raamatukogu saamisloo vasturääkivasse seika on toodud selgust. Kogumikus saab kaasa elada asutuse ülesehitamise tõusudele ja mõõnadele ning uue ilusa hoone rajamise epopöale — veenduda, et toimunud sündmustel on kalduvus teisenenud ühiskondlikes oludes korduda.
Lugeja saab teada, millised kirjanikud ja kirjandusüritused on raamatukogu kaunistanud ning missuguseid kultuurisündmusi ühel või teisel ajal tähtsaks peetud. Üheksandas osas on Nikolai Baturini ja Lauri Sommeri mälestused. Need kaks kirjameest on olnud nii loojate kui lugejatena Viljandi raamatukoguga seotud palju aastaid.
Tore ringi uidata
Kogumikust leiame aeg-ajalt Viljandis käiva ja raamatukogustki läbi astuva Hans-Lennart Jürgensoni haiku, mis pakub huvi seetõttu, et Jaapanis ilmub selle autori looming perioodiliselt väljaantavas ülemaailmses haikukogumikus.
Väärtuslikud ja südamlikud mälestused on kirja pannud kodu-uurija ning raamatusõber Reet Espe. Kujundaja on kasutanud tema kaunist käekirja lausa kujunduselemendina.
Nagu üks kirjanikuhärra tabavalt ütles, on selles kodu-uurimuslikus ja pisut koolmeisterlikus teoses tore ringi uidata ning mõndagi põnevat avastada.
Lauri Sommerit tsiteerides: «Sajand on eesti raamatukogunduses pikk aeg ja väikelinna raamaturingluses seda enam. Raamatukogude puhul on keeruline see, et nende tähtsus ning mõju on vaimne ja kaardistamatu.
See ei kajastu isegi laenutuste ja lugejate hulgas. See ilmneb kaudselt (noorte) lugejate edasistes saavutustes, otsustes ja elukäikudes.
Lihtsam on jäädvustada raamatukogu kui asutuse elu välist kylge. See raamat on seda teinud täie põhjalikkusega. Lähenedes nii statistiliselt, kirjeldavalt kui ka ilmekate fotomaterjalide kaudu.
Need pyhendunud, vahel tööst väsinud, vahel pidulikud ja aastatega vahetuvad näod seal piltidel räägivad rohkem, kui pikad kirjaread saaksid.
Väga muutlikes aegades, keelatud kirjanduse, kitsaste ruumide ja kolimiste kiuste on raamatukogu säilitanud oma mõtte — sideme lugejatega.
Lugejapoolse tänu rubriigis on jäljed kolme inimese isiklikust teekonnast raamatute maailmas. Kuid see on vaid pisuke kybe, jäämäe veepealne osa. Igale seda kogumikku lugevale haritud viljandlasele meenub veel palju raamatukogulist.»
Mida muud öeldagi? Vahest ainult seda, et mälestustes ringi uidates, fotosid vaadates ning Viljandi endisi aegu meenutades saab ehk veel keegi inspiratsiooni kirjutada — olgu siis raamatukogust, kodulinnast, sellestsamast raamatust või millestki... ilusast.
RAAMAT
«Viljandi linnaraamatukogu 100. 1911—2011»
• Koostaja Linda Sarapuu
• Toimetaja Ilmar Vaaro
• Kujundus Mariana Hint, Kristjan Mändmaa
• 255 lehekülge
• Viljandi, 2012