Üle paari kümnendi Viljandis populaarseks pidutsemiskohaks olnud jahiloss, mille saatuse üle kohtutäitur ja omanikfirma praegu kohtus vaidlevad, seisab tühjalt ning januneb korraliku remondi järel.
Jäägrite omaaegne uhkus seisab tühjalt
Kohalike jahimeeste eestvõttel 1980. aastatel Pargi tänava ääres valminud suure peosaali ja köögiga maja juurest tõusis veel mõne aasta eest uhkeid ilutulestikubukette, mis andsid märku seal peetavatest firmaüritustest, juubelipidudest ja pulmadest.
Ehkki seitsme aasta eest jäägriliidult hoone ostnud osaühingu Kaares Kinnisvara kodulehel ilutseb ikka veel üleskutse «Pidutse jahilossis!», lainetab kinnistul umbrohi ning hoonet ümbritsevad jalgteed on enamasti sammaldunud. Ehitis ise hüüab põhjaliku remondi järele nii seest kui väljast.
Käis aastatega alla
Et Kaares Kinnisvara asutajal Peeter Kaaresel lasub mulluse kohtuotsusega ettevõtluskeeld, tituleerib ta end praegu firma töötajaks. Samas on ta lahkelt nõus rääkima jahilossi seisukorrast ega ole kaotanud lootust, et objekt jääb tema perele.
Kaares tunnistas, et majas pole tegutsetud viimased neli aastat. «Eks iga asi käi aastatega maha. Veed on torudest väljas ning aknad ja uksed kinni. Püüame seda hoida nii heas seisundis kui võimalik, aga ega seal väga palju teha anna,» sõnas ta.
Aastatel 2008—2010 otsis Kaares Kinnisvara kinnistule järgmist omanikku, kuid jäi sellega jänni. Hoone hoovipoolsel seinal ripub seniajani müügikuulutus.
«Vaevalt seda üldse keegi praegu tahab, sest majja tuleb kõvasti raha panna,» jätkas Kaares. «Saja tuhande euroga pole seal midagi teha, selle eest saab võib-olla väikese sanitaarremondi. Investeerida tuleks nelisada või viissada tuhat.»
Jahimehed ei kahetse
Viljandimaa jahimeeste liidu juhatuse esimees Mart Tasane märkis kinnistul valitsevat olukorda hinnates, et tema juhitav organisatsioon tegi 2000. aastate keskel õigesti, kui otsustas suurest majast vabaneda ning selle kõrval asuvasse endisesse garaaži endale väiksemad ruumid sisustada. «Ka meie jõud poleks sellest üle käinud,» arvas ta.
Tasane nimetas jahilossi naabrist-parem-projektiks, mis iseloomustab ilmekalt nõukogude ajal valitsenud olusid. Et ehitamine oli toona odav, püüdis iga jäägripiirkond teisi millegagi üle trumbata. Nii otsustatigi Viljandisse püsti panna jahiloss, mis teeks vähemalt Tartu omale silmad ette.
Taasiseseisvumise järel, mil kõik pidid ühtäkki hakkama raha lugema, muutusid paljud seesugused objektid omanikele koormavaks.