Raha hääl paneb saed vinguma

Leevi Kirsimäe Foto: Erakogu

KELL ON kaks öösel. Und ei tule. Tuleks vist panna kõrva väikesed tropid. Ah mis väikesed, hoopis suuri oleks vaja, et magama jääda! Mind häirib müra, mida olen pidanud kuulama peaaegu kogu suve: harvesteri lugulaul algas juba enne kartuli mahapanekut.

Tänavu laulsid ööbikud meeletult. Polegi varem sellist hõiskamist kuulnud, kuigi ilmad olid jahedad ja sajused. Nende taustal on harvester alati ajanud oma puude närimise joru ning sõitnud suure kolinaga mööda metsa edasi-tagasi, otsides tulede valgel ööselgi järgmist rammusat puusuutäit.

Nüüd kostab langevate ja virnastatavate puude kolinat juba üsna minu kodutalu lähedalt. Pealegi veel kell kolm öösel!

Mulle meenub poliitikute ja metsanduse asjapulkade hiljutine mahaütlemine, et meil on metsa palju, kohe väga palju. Eestis polevat seda kunagi varem nii ohtralt olnud. See on tõsi, aga ei ole ka, sest metsaseadus on lihvitud sedavõrd õhukeseks, et nüüd nimetatakse metsaks ka võsa.

Aga ilmselt tõesti on, mida raiuda. Kui harvester kuu aega ööpäev ringi ühes kohas toimetab, koguneb hektareid, mis lagedaks rullitakse, kenake hulk. Jah, metsa veel on. Aga kui kauaks?

Arutlen endamisi, kas see on minu inimõiguste rikkumine, kui pean kuulama ööpäev läbi metsatöömasinate müra. Ja mis õigused on tänapäeval metsas elavatel lindudel ja loomadel? Seegi küsimus jääb õhku rippuma.

Ma ei saa jätta küsimata, mida peetakse tänapäeva Eestis silmas looduskaitse all. Kus see mõiste algab ja kus lõpeb? Kas lõpp on seal, kus hakkab rääkima raha? Mulle on arusaamatu, miks peab kaitsma üksnes ohustatud, haruldast ja hävinevat. Miks ei võiks olla seadusega kaitstud kogu Eesti loodus?

Hämmastaval kombel tehti metsatöid ka kevadel, mil linnud pesitsesid ja loomad poegisid. Seda tõsiasja ei peetud millekski, vaid muljuti kõik elav julmalt puruks ja tambiti mutta. Mäletatavasti oli maikuu tänavu vihmane ning metsaalune seega märg ja püdel. Aga tundub, et harvester astub isegi kõige vihmasemal ajal kuiva jalaga läbi kui tahes pehmest pinnasest.

Lubatagu refereerida järjekordset tuntud majanduspoliitikut: mets on tema jutu järgi korduvkasutatav ja odav maavara, mistap Eestis tulebki hakata elektrijaamu kütma põlevkivi asemel biokütuse ehk hakkpuiduga.

Seesama poliitik pakkus välja mõtte teha hakkpuit metsamüüjatele euroraha abil hästi kasumlikuks kaubaartikliks.

Küllap see ongi juba nii, miks muidu lösutavad teede ääres hiiglaslikud oksavirnad, milles on ka ümarpalke.

Üks palkmaju ehitav peretuttav ütles end olevat oma silmaga näinud, kuidas ilusa ümarpuidu ehk ehituspalgi virnad hakkimismasinast läbi lastakse. Kui see ei ole puidu raiskamine, mis see siis on?

Mäletan aega, mil palk oli väärt ehitusmaterjal ja puidust tehti mööblit. Meeles on seegi, et kogu Eesti Vabariigi esimese iseseisvusaja jooksul müüdi palke Soome, Rootsi ja mujale. Küllap seepärast naljahambad ütlevadki, et meil on kaks peamist ekspordiartiklit: puit ja ilusad naised.

NÜÜD NÄIKSE käes olevat aeg, kui puitu kasutatakse elektrienergia tootmiseks. Minu arvates on see ennekuulmatu. Võib-olla kujutlevad linnameestest poliitikud tõepoolest, et mets on nagu rukis: ühel sügisel külvad ja teisel lõikad. Päriselt nii ei ole.

Meedias võib aina sagedamini kohata metsaärimeeste lobi, et kui mets on küps, tuleb see ilmtingimata maha lõigata. Umbes samamoodi kui rukis, mis ei tohi üle küpseda. Ühtlasi räägivad puiduga äritsejad, et metsa võikski hakata varem lõikama. Miks lasta kuusel kasvada 80 aastat, kui selle võiks rahaks teha juba 40 aasta vanuselt, arutlevad nad.

Ma ei tahaks lõpetada oma lugu liiga nutuselt, aga kust ammutada lootust, et meie riigi metsade valimatu hävitamine ükskord lõpeb? Miks peaksin arvama, et mujal Eestis on olukord parem kui minu kodu lähedal? Kas tõesti on raha võim nüüdisaja inimesed pimestanud?

Eesti Vabariiki on pärast taasiseseisvumist olnud kõigest 21 aastat ja selle aja jooksul on riigist minu arvates üle käinud juba kolm suurt metsade mahavõtmise lainet.

Praegu on käes kolmanda laine hari. Esimene tabas meid 1990. aastatel, mil endistele omanikele tagastati neilt kunagi ära võetud mets. Sel ajal tehti sageli ka röövraiet — oli, mida röövida. Teine laine oli eelmise kümnendi esimestel aastatel pärast tagastamisest vabaks jäänud maade erastamist.

Teise metsalangetamise ajal olid juba kasutusel harvesterid ning nüüd, kui käes on kolmas, ongi ülemvõim masinate käes ning töö seetõttu eriti kiire. Paraku ei tähenda see, et mida kiiremini metsa maha võtad, seda rutem uus asemele kasvab.

MINU EES laual lebab ühest «Sakala» numbrist pärit Ülo Alo Võsari essee «Viljandi iidsed puud langevad surmakohinal». Tsiteerin: «Nii juhtub, kui me kõike, mis meie ümber toimub, vedela ükskõiksusega pealt vaatame. Ja kuulame, kui tähtsa ja vajaliku asjaga on parasjagu tegu.»

Kirjutaja valutab südant linna põliste puude jõhkra langetamise pärast. Tean, et Viljandi lossimäed kavatsetakse puudest pooleldi lagedaks võtta, kusjuures ainus põhjendus on, et nii avatakse inimestele kauneid vaateid. Praegu oleks justkui mingi maania lahti läinud. Aina hoogsamalt hävitatakse kõike elavat.

Teeäärsed oksahunnikud tekitavad minus jubedust. Vaatan neid ja mõtlen, et alles hiljuti oli see surnud mass elusa organismi osa. Linnud tegid nendesse okstesse pesa. Kus peaksid nad pelgupaiga leidma nüüd, mil pesapaigast on saanud mudane lagendik?

Oksahunnikutesse poevad pisiloomad, nagu hiired, sisalikud ja putukad, aga nendelgi pole seal pikka pidu, sest suvalisel päeval tõstetakse hunnik puiduhakkuri lömastavate lõugade vahele ja aetakse seejärel elektrijaama katlasse.

Ma ei tea, miks, aga mulle meenuvad kauge nõukaaeg ja mitšuurinlased. Mitšurin oli vene viljapuude sordiaretaja, kelle hüüdlause kõlas nõnda: «Meie ei oota looduselt armuande, meie võtame!»

Nii ongi. Me muudkui võtame. Julmalt ja ahnelt. Ma ei ole nii paduroheline, et välistaksin metsa langetamise ja veo, aga mu mõistus tõrgub hoomamast, miks peab seda tegema nii suures mahus, robustselt ja aega valimata.

TEAN, ET meie naabruses metsa langetav firma pakub elanikele müügiks küttepuid. Tule taevas appi! Mis ajal me elame? Läbi aegade on küttepuid langetatud sügistalvel. Eelmisel aastal olid kolm sügiskuud, oktoober, november ja detsember ilusa ilma tõttu metsameestele ülisoodsad. Siis saanuks loodust vähem kahjustades teha igasugust raiet, aga küllap ei olnud praegu langetatavad metsapuud toona veel müügiküpsed.

Kurb küll, aga mida jõukamaks, targemaks ja haritumaks inimene saab, seda julmemaks ta kõige elava vastu muutub.

Väljas hakkab tasapisi valgeks minema. Olen väsinud. Seda ei saa paraku öelda harvesteri kohta: tema on endiselt tööhoos ja laulab metsale surmalaulu. Palgid kolksuvad. Harvester ei väsi. Kui juhi jõud raugeb, asub masina aju juhtima uus, puhanud mees.