«Kõlblik kuni» ei ole «parim enne»

Säilivustähtajal tasub silm peal hoida. Eeskätt on see tarbija tervise huvides, kuid vahel võib kellegi näpuvea arvel ka veidi nalja saada. Foto: Peeter Langovits/Postimees

Igal toidukaubal on peal märge «kõlblik kuni» või «parim enne». Ehkki tähendus on mõnevõrra sarnane, on neil kahel väljendil ometi vahe.

Põllumajandusministeeriumi toidu üldnõuete büroo peaspetsialisti Külli Johansoni selgitust mööda ei kõlba toit, millel on väljend «kõlblik kuni», pärast märgitud kuupäeva enam süüa, ent see, millel seisab märge «parim enne», ei ole nimetatud kuupäeva järel küll parimate omadustega, kuid on mingi aja jooksul siiski söögikõlblik.

««Kõlblik kuni» tähistab kuupäeva, milleni võib toitu ohutult tarbida,» kirjutab Johanson ministeeriumi ajaveebis. «Niisugune märgistus on kiiresti rikneval kaubal, nagu suitsutatud kalal, lihatoodetel, salatitel ja jogurtitel. Pärast nimetatud kuupäeva ei tohi neid müüa, jagada ega tarbida, sest nendes on võinud arenema hakata tervisele ohtlikud mikroorganismid.»

Eriti tähtis on pakendil esitatud säilitamistingimustest kinni pidada kiiresti rikneva toidu puhul, üldjuhul peab seda hoidma jahutatult ehk külmikutemperatuuril kaks kuni kuus soojakraadi. Samuti on vaja järgida pakendil esitatud kasutamistingimusi, näiteks «pärast pakendi avamist tarbida kolme päeva jooksul».

«Parim enne» tähistab kuupäeva, milleni toode säilitab eeldatava kvaliteedi. Pärast seda võivad toidu lõhn, maitse ja tekstuur halveneda, kuid mõnda aega kõlbab see veel süüa.

«Parim enne» kuupäevaga on tähistatud muu hulgas leib, sai, küpsised, maiustused, maitseained, jahu, karastusjoogid ja konservtooted.

«Parim enne» päeva ületanud toitu tohib müüa ja jagada eeldusel, et sellest on tarbijat teavitatud. «Tarbijakaitseseaduse järgi tuleb puudusega kaup uuest kaubast eraldada ja panna müügikohta asjakohane teave,» täpsustas Johanson.

«Parim enne» kuupäeva ületanud toitu tarvitades peaks tarbija kontrollima, kas pakend on terve ning toit lõhnab ja maitseb hästi. Sellise kauba müüjal või jagajal on tarvis mõista, et ta võtab endale vastutuse toidu ohutuse eest ega tohi jagada midagi söögikõlbmatut, näiteks hallitanud maasikaid või kummis konservi.