Martin Helme: Kas Eesti vajab uusi vapse?

Martin Helme Foto: Marina Puškar

12. MÄRTSIL leidis Tallinnas aset esinduslik ajalookonverents, mis oli pühendatud 75 aastat tagasi toimunud vapsidevastase riigipöörde aastapäevale. Kohal olnud ajaloolaste hinnang oli üsna ühene: Eesti Vabadussõjalaste Liit oli täiesti tavaline demokraatlik poliitiline liikumine, mis olgugi populismi kalduv, üritas seaduslike vahenditega võimult tõrjuda ringkaitsesse tõmbunud poliitkartelli.

Majandusliku ja poliitilise kriisi tingimustes liikus ta edukalt eesmärgi poole ning Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri korraldatud ning kõigi teiste etableerunud poliitikute toetatud ja meedia heakskiidu pälvinud vapsidevastast pööret saab käsitleda vaid kui riigipööret, mis lõpetas Eestis demokraatia ja kehtestas diktatuuri.

Sisuliselt takistati sellega Eestis valitsemisega ummikusse jooksnud, nii majanduslikult kui moraalselt korrumpeerunud, selgelt rahvast võõrandunud seltskonna võimult tõrjumist tavalise poliitilise protsessi käigus ning hoiti ära vajalik verevahetus riigi juhtimises. See võõrandumine ja valitsemisega mitte hakkama saamine tuli välja just ränga majanduskriisi ajal.

Maailma majandus lendas uppi, Eesti eksport kukkus kokku, suur hulk talusid ja ettevõtteid läks pankrotti. Ühtäkki pitsitas Eestit suur tööpuudus, langes elatustase ning tagatipuks devalveeriti veel ka kroon.

Valitsemisega mitte hakkama saamine ilmnes taas ning seekord juba kogu rahvale saatuslikult sõja puhkedes 1939. aastal, mil enda asendamatuses ja eksimatuses veendunud, reaalsusest irdunud klikk riigi allavett laskis.

PARALLEELID tänapäevaga on lausa hirmuäratavad. Ometi oli ajaloolaste hinnang ka sellele üsna ühene: vapsidetaolist jõulist poliitilist massiliikumist tänapäeval ei ole ega tule, sest paralleelidest hoolimata on olukorrad liiga erinevad.

Esiteks pole kusagil niisugust baasi, nagu toona oli Vabadussõja veteranide liikumine. Teiseks on rahvas poliitiliselt tunduvalt passiivsem kui 1920. ja 1930. aastatel.

Kolmandaks pole Eesti enam suveräänne, vaid osa suuremast poliitilisest organisatsioonist ehk Euroopa Liidust. Niisiis tehakse märkimisväärne osa meie saatust puudutavatest otsustest mujal. Sellest ka madal poliitiline aktiivsus. Pole ju mingit vahet, keda sa toetad või mida soovid — see ei muuda nagunii midagi.

Kõik meie poliitikud täidavad Brüsseli käske, mitte rahva soove.

Nõnda on Eestis nagu ka 1930. aastatel tekkinud majanduskriisiga samal ajal poliitiline ummik.

Rahvusriigi halastamatu lammutamine, põhiseaduse süstemaatiline eiramine ja rikkumine, riigieelarve muutmine enda ja oma kambajõmmide lüpsilehmaks, varsti juba kaks aastakümmet käinud samade poliitikute võimul tiirlemine, nendesamade poliitikute kasvatatud ja edutatud lojaalsete, ent andetute ja põhimõttelagedate parteibroilerite esileupitamine, rahvusliku majanduse põhjalaskmine glo­baal­sete ärihuvide kasuks ning muud tegurid on viinud bürokraatia vohamiseni ja (rahvus)­riigi arengu kängumiseni.

Esindusdemokraatias saavad poliitikud rahvale puru silma ajada vaid seni, kuni ta ei viitsi riigivalitsemisele kaasa mõelda. Lõppude lõpuks ongi see ju kogu süsteemi iva: kodanikud valivad ja volitavad valitsemisega tegelema inimesi, kellele makstakse palka ja kes peaksid olema asjatundlikud, et ise iga päev selle keerulise teemaga oma pead mitte vaevata.

Vastupidi poliitikute veendumusele pole inimesed lollid, vaid lihtsalt keskenduvad oma elule, jättes poliitikute ja bürokraatide rõõmuks valitsemise neile. Kriisi puhkedes nad aga taipavad, et oma isiklikku elu ei saa parandada olukorras, kus süsteem tervikuna on umbe jooksnud.

Oma õuduseks avastavad poliitikud, et inimesed saavad suurepäraselt aru, mis valesti ja kes süüdi on. Samal ajal avastavad kodanikud oma

õuduseks, et vahepealsetel aegadel on võim järk-järgult nii kindlalt võimukartelli kätte koondatud, et verevahetus ja kursimuutus on peaaegu võimatud.

Patriootlik kodanik, kes lahtiste silmadega ringi vaatab, näeb, et eestlased on kaotanud kontrolli oma riigi ja selle kaudu ka oma heaolu üle. Ühtlasi selgub, et demokraatia ei toimi enam: valijatel puudub sisuliselt võimalus vahetada välja riigi juhtkonda või muuta riigi kurssi. Tekkinud poliitkartell lihtsalt ei paku valikuid.

Oleme olukorras, kus meil valijana palutakse aina valida, kas soovime sõita vasakus või paremas sõidureas, kuid puudub võimalus muuta sõidu sihtmärki.

Sihtmärk on aga praeguseks halastamatult selge: poolautonoomne, multikultuurne ja kosmopoliitne euroliidu idaprovints, kus põlisrahvas on taas teise sordi inimene.

SELLISESSE OLUKORDA on meid viinud kehtiv valimissüsteem, mis on edukalt isoleerinud poliitikud rahvast. Parlamendiparteid ei kavatse mitte kunagi süsteemi muuta, sest nii on tagatud nende lõputu vegeteerimine võimu juures, sõltumata tulemustest või isegi sellest, kas nad on valitsuses või opositsioonis.

Ainus, mis olukorda muuta saab, on täiesti uus, kartelliväline poliitiline jõud, kes seab oma tähtsaimaks ülesandeks valimissüsteemi reformimise, põhiseaduse jõu ja mõtte taastamise ning sellest lähtudes Eesti riigi ehitamise eelkõige eestlaste riigina.

See tähendaks presidendi otsevalimisi, parlamendivalimistel häälte ülekandmise lõpetamist, rahvale siduva jõuga referendumi algatamise õiguse andmist, saadikute tagasikutsumise võimalust, aga ka valitavate ametite nimistute laiendamist kohtunike, prokuröride ja politseiprefektide võrra.

Valimissüsteemi muutmata pole võimalik panna poliitikuid täitma rahva nõudmisi muul moel kui tänavatel jõudu kasutades. Küllap nõustuvad kõik, et see on viimane variant, mida kasutada.

Valimissüsteemi muutmata pole mõtet ka ühegi uue poliitilise jõu tekkel, sest nagu on tõestanud roheliste ja Res Publica näited, irduvad vanas süsteemis ka uued tegijad kibekiiresti valijatest ning muutuvad osaks probleemist, mitte lahendusest.

EESTI RAHVUSLIK liikumine on korraldanud juba alates eelmise aasta sügisest eri Eesti kohtades rahvakoosolekuid, et rääkida, missugune on tema ettekujutuses tugev ja õitsev eestlaste Eesti, ning uurida inimestelt, kuidas nemad kujutavad ette selle saavutamist. Lähtekoht on lihtne: kodanikena pole meil mitte ainult õigus, vaid kohustus sekkuda, kui on näha, et asjad lähevad vales suunas.

Kas seda teha kodanikuliikumisena, uue partei loomise abil või veel mingil muul moel, ongi arutelude teema.

Homme kell 18 teeme säärase koosoleku Viljandi muuseumi lugemissaalis. Kõik on sinna oodatud kaasa mõtlema.

Lõpetuseks vastan pealkirjas esitatud küsimusele. Vaevalt Eesti uuesti vapse vajab — see oleks vana supi soojendamine. Küll aga vajame poliitikas uusi nägusid ja ideid, et toimuksid normaalne verevahetus ja areng. Muidu võime taas lõpetada nii nagu 1939. aastal.