«OH JUMMAL, no omma viil silmä nännü — no või ma koolda!» Võrumaal tähendab see lause: «Oh jumal, on mu silmad ometi ära näinud — nüüd võin surra!» Nii lausus mütsi peast võttes Varstus auväärne peremees vallamaja juurde kogunenud rõõmupisaraid valavas inimsummas, kui vardasse tõusid sinimustvalged lipud.
Vabanemispäeval (ajaloolase Eero Medijaineni õnnestunud uussõna 20. augusti kohta) lugesin seda Herbert Lindmäe värskest raamatust «Suvesõda Võrumaal 1941», mis kuulub maakondade valuraamatute sarja. See on kirjutatud soravalt, loetavalt ja sündmusi igakülgselt kirjeldades. Kasutatud on mõlema okupandi arhiivi ning võrreldud nende dokumente asjaosaliste meenutustega. Tihti on ära toodud erinevaid üleskirjutusi.
Mõni sündmus on seniajani segane. Ka kõnealuse 20. augusti õhtul räägiti Eesti Televisiooni uudistesaates «Aktuaalne kaamera», et Võrumaal Osula kandis oli kaevatud ühishauast välja langenud, kel olid ühesugused jalaluumurrud. Ilmselt oli neid nõnda piinatud, aga seni ei ole selle kohta rohkem teada.
9. juulil 1941 kogunes rahvas Varstu vallamaja juurde rõõmustama, kui 18 tugevasti relvastatud Saksa mootorratturit läbi asula sõitsid. Meenutatakse isegi seda, et need tolmused noored mehed jäid naiste hinge ilusate poistena.
Suvesõda on nimetatud ka sissisõjaks, aga selle eest oldi osalistele tänulikud, sest nad võitlesid kommunistide vastu, kelle olemuse oli Siberisse küüditamine selgeks teinud pimedalegi. Tolleaegsed kommunistid olid tõesti need, kellel endil midagi ei olnud ning kes tahtsid, et teistel ka ei oleks, nagu jutustab üks anekdoot.
EGA AUVÄÄRNE peremees asjata olnud südamest tänulik, et tema silmad näevad veel vähemalt seda, kuidas Varstu vabaneb punaokupatsioonist, ning et higi ja vaevaga tehtu jääb alles. Kõik hilisem ei vähenda siiski suvesõja tähtsust ja seda ei saa kuidagi mõttetuks kuulutada, nagu praegu mõned häälitsevad.
On mindud veel kaugemale ja nimetatud 1944. aasta Eesti kaitselahingutes võidelnuid lihtsalt Saksa sõjamasina ohvriteks, kes teenisid Hitleri režiimi. Kas Soome teenis siis samuti? Või kas USA teenis Stalinit, kui võitles tema poolel? Soome, USA ja Suurbritannia pidasid siiski silmas oma huve ehk demokraatiat ning Eesti sõdurid tegid oma piiri ja kodu kaitstes sedasama.
Lugedes 20. augustil raamatut ning kuulates ringhäälingust meie presidendi ja riigikogu esimehe sõnavõttu punaokupatsiooni vastu astumise 21. tähtpäeva puhul, tundsin paraku kummastust. Mõlemad kõnelejad hädaldasid, et rahvas ei ole oma riigiga rahul ja laseb jalga.
Kõige naljakam oli, et riigijuhtidele sekundeeris Ameerika koolitusega politoloog Rein Taagepera. Tema leidis, et eestlases on jälle välja löönud vimm, aga ärgu too mõelgu proovida seda endast suuremate vastu: midagi ei tulevat välja. Rääkigu hoopis tehtud heast ja olgu tänulik oma vabaduse eest.
NALJAKAKS NIMETASIN Taagepera manitsusi seepärast, et hommikul oli Janek Mäggi kutsunud raadio palvuses meie valitsejaid ehk piibli sõna kasutades kuningaid armastama oma rahvast — siis hakkab ka rahvas austama ja järgima oma valitsejaid. Siis ei teki vimma.
Meie juhid himustavad olla nagu päikesekuningas, kes ütles: «Riik — see olen mina.» Teadlane peaks oma kontseptsiooni ümber hindama, nagu Ameerikas on teinud kümned tuhanded sovetoloogid, kelle teeneid pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist enam ei vajatud.
Eesti rahvas ei tule kergel käel tänavale oma õigusi nõudma, aga kellegi idee järgi vabadust kiitma ka ei hakka. Ta pigem kannatab, teeb ränka tööd ja palub, sest piibel õpetab: palu ja sulle antakse.
Kannatust ei tohi peale suruda, muidu see katkeb, nagu katkesid elud 1941. aastal, kui inimestelt oli võetud varandus ja nad olid saadetud Siberisse.