Täide asemel on turul granaadid ja mängukarud

Värvidest ja pakutavatest esemetest kirju täika muutsid mitmekesiseks müüjad, kes erinesid üksteisest nii soo, vanuse kui kogemuse poolest. Foto: Saile Mägi / Sakala

Paaril pühapäeval kuus võtab Viljandi raekoja pargis ja Laidoneri platsil maad vanakraamiturg, mis värvib muidu malbelt rohelised alad kirjumaks kui pühademuna.

Metalselt läikiv hall, pehkinud pruun koos luitunud kollase ja kärtsu punasega olid ainult kübeke täikal nähtud toonidest. Veelgi kirjum oli pakutavate esemete nimistu. Kaupmeeste tekkidel ilutsesid sahtlipõhjast leitud mutrid, sajandivanused tööriistad, nõukaaegsed lambid, nõud, potid, pannid ning isegi granaadimulaažid. Ja muidugi rõivad! Neid oli kõige rohkem, nii stangedel, pesurestidel kui puude vahele tõmmatud pesunööril.

Miljoni pestud nõu hinnaga kleit

Vanakraamituru domineerivaim värv oli kindlasti roosa: kärts, hele, vana või tume — vahet pole mis varjundiga. Kui pakud turul riideid, eriti laste omi, on su letil kindlasti midagi roosat.

Ka osakest oma garderoobist pakkuv neiu Karin oli esimese esemena müünud roosa-mustaruudulise kleidi. Kahju tal selles loobuda polnud, sest väidetavalt jäi kappi veel hästi palju kleite. «Et selle ostmiseks raha saada, pesin omal ajal miljon nõud, kuid kleiti kandsin hiljem ainult paar korda,» rääkis ta eseme ajaloost.

Kaubast polnud kahju ka vanu raamatuid pakkuval Tarmo Riisenbergil. «Kas parem oleks viia nad paberkonteinerisse kui ära anda?» küsis ta ning rääkis, et tema ees kilel laiuvad köited on ainult kübeke kodus olevast raamatukogust.

Välja pandud valikus leidus ka üle saja aasta vanuseid raamatuid. Kõige vanem oli palveraamat «Taewa Man ello tee peäl» aastast 1852.

Riisenberg rääkis, et ostuks läheb peamiselt erialakirjandus. «Üks jahimees ostis jahiraamatu ja raamatupidajast miniale ametiga seonduva teose, mis pärines sõjaeelsest ajast.»

Teisel pool platsi tõelise vanakraamiga kohale tulnud Jaak nentis samuti, et ostjad on praktilise loomuga. «Inimesed vaatavad asju, mida saab kasutada, ning vitriini tarbeks eriti ei osta.» Justkui nende sõnade kinnituseks osteti talt samal ajal lükatava kaanega puidust topsike. Ostjast vanadaam lubas sinna panna oma heegelnõelad.

Vanakraamikoguja Jaagu rahvarõivais nukkudele, maalidele, õlilampidele ja uuridele pakkusid kontrasti vanad arvutimängud, Yu-Gi-Oh-kaardid ning tõukeratas, mida müüsid kuuse all koolipoisid Raul Peet ja Kenno Nelke.

Poisid tunnistasid, et asju on kahju ära anda küll, kuid enam nad nendega ei mängi. «See tõukeratas on tavaline, mitte trikiversioon,» seletas 12-aastane Raul. Õige tõukeka loodab ta saada kas jõuludeks või sünnipäevaks. «Müügist saadud raha eest ostan maiustusi,» kirjeldas ta tulu saatust.

Müümine, see on imelihtne!

«Käisime eelmine kord vaatamas ning mõtlesime, et peab nüüd ka ise midagi pakkuma,» rääkis esimest korda koos tütrega rõivaid müünud Anžella. Ta polnud erand — leidus teisigi, kes on aja jooksul muutunud ostjast müüjaks.

Vanakraamiturule kauplema minna oli tõepoolest kerge. Varasemat müügikogemust ei nõudnud keegi ning ka platsitasu ei pidanud maksma. Samuti ei määratletud kaupa, see pidi lihtsalt olema vana ja sinu oma.

Nii olin ka mina raekoja pargis väljas koos vanade mänguasjadega. Et need kuulusid mu sugulastele, oli minuga kaasas täditütar Liis Rull. Müüa oli tõesti kerge. Pärast kauba väljapanekut sa ainult naeratasid, vastasid ostjate küsimustele ning tingisid.

Hoopis tülikam oli olnud kraami välja valida. See võttis meil tädilastega pool nädalat ning selle tulemusena jõudis turule kolm kotitäit lelusid. Hinda määrates lähtusime soovist kõik maha müüa, mistõttu suurimad karud maksid meie tekil 50 senti.

Enamasti jäi turul pakutava hind alla 3 euro, kuid leidus kaupmehi, kes nõudsid oma kingade eest 40 eurot.

Kahe tunniga teenisime kaks eurot

Vanakraamiturg avati ametlikult kell kümme ning esimene ese, pehme sebra, osteti meilt kümme minutit hiljem. Kokku müüsime kaks tundi, sest kella 12-st sundis vihm kõiki väljakult lahkuma.

«Kes küll selle vihma tellis?» vaatas nõutult halli taevasse meie lähedal kaubitsenud Monika. Siiski tõdes ta, et äri läks hästi. «Iga korraga on järjest rohkem müüjaid ja ka ostjaid, eriti nüüd, mil kohe algab kool.»

Mu sugulane Liis jäi tulemusega samuti rahule. Kahe tunniga osteti meilt ära pool kotti lelusid ning me teenisime 2 eurot. Liisile meeldis täika nii väga, et ta lubas ka järgmine kord kohale tulla.

Seepärast ma ei hakanudki teda kurvastama, et tegelikult jäime äriga kahjumisse. Me teenisime 2, kuid kulutasime 5 eurot. 1 euro röövis kuldse lipsuga pross, 50 senti kulus 80-aastasele loodusõpikule, 40 senti läks Hello Kitty märkidele ja 50 sendi ees pidime ostma niidirulli, sest hinnasiltide sidumise vahend oli meil mõlemal koju ujunenud. Ning muidugi bussipiletid ja lõunaoode, millele kulus 2.60 eurot.