/nginx/o/2012/08/21/1281120t1hdfa0.jpg)
Juba 20 aastat on Eve Noormets igal suvel korraldanud Viljandis Noore Tantsu festivali. Päris üksi ta seda õnneks ei tee: pere ja väike sõprade ring aitavad hoida vaimu värske, leida ikka ja jälle vaimustust ning jagada praktilise sahmerdamise painet.
Paar viimast aastat on kõrvuti emaga festivali nägu ja tegu kujundanud tütred Kadri ja Maarja. Korraldajate seas on ka Eve ja Andres Noormetsa endisi õpilasi nii Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemiast kui eve stuudiost. Paistab, et kahekümne festivaliaasta jooksul on Eve üles kasvatanud ja välja õpetanud parima meeskonna.
Kindel ring
Algusest peale on NoTaFel pakutud osalejatele peale lavakogemuste vahetamise ka õppimisvõimalusi. Välja on kujunenud kindel ring välisõpetajaid, kes tahavad alati tulla õpetama festivali suvekooli, ja paarsada osalejat, kes igal suvel Viljandisse kogunevad. Muidugi on ka uued tulijad nii õpetajate kui osavõtjate seas alati kohal ja oodatud.
Noore Tantsu festivali eelkäija oli 1993. aasta suvel vanas Ugalas, Koidu seltsimajas ehk Fellinis korraldatud esimene Laste Tantsu festival. Nagu NoTaFe kodulehel meenutatakse, oli selle eelarve 25 krooni, mis võimaldas sõidutada osalejad raudteejaamast Koidu seltsimajja.
Üritus oli mõeldud lasterühmadele, kes ei tegelnud rahvatantsu, peotantsu või balletiga, vaid viljelesid nii-öelda vabatantsu. Et esimesel kolmel peol osalenuid ei saanud enam pidada lasteks, on alates 1996. aastast korraldatud Noore Tantsu festivali.
Seekordne, kahekümnes lõi omamoodi silla esimese Laste Tantsu festivaliga: etenduste tarvis ehitati lava vanasse Ugalasse, praegu varjusurmas viibivasse Koidu seltsimajja. See remontimata maja oma grafitit täis seinte ja punasametiste saalirõdudega sobis ürituse jaoks suurepäraselt. Tantsulava paigutati publikupõrandale ja publik teatrilavale ning mõni etendus leidis aset hoone salapärastes tagakambrites.
Festivali avaetendusel «Witches, wonders and words», mille andsid Ruth Zaporah, Sten Rudström ja Andres Noormets, esitasid mehed suurepärase improvisatsioonilise dueti ümaratel publikurõdudel, mis muutusid vaataja silmis kord kantsliks, kord kõnepuldiks, enesetapjat peibutavaks kõrgmaja rõduks või lihtsalt suureks trummiks.
Sünnipäevahõngulise festivali esimene etendus oli eriline veel selle poolest, et action-teatri ema, Santa Fe-st pärit Ruth Zaporah tähistas sellega oma 76. sünnipäeva, olles andnud Viljandis edasijõudnutele kahenädalase action-teatri õpikoja.
Nahkhiir inspireerib
Festivali avaõhtule lisas pidulikkust esimese NoTaFe raamatu «About Improvisation» esitlus.
Raamatus on koos meeleoluka pildimaterjaliga ära trükitud põhjalikud intervjuud viie üleilmselt tegusa improvisatsiooniõpetaja, Nancy Stark Smithi (kontaktimprovisatsioon), Ruth Zaporah’ (action-teater), Andrew Morrishi (improvisatsioon), Sten Rudströmi (action-teater) ja Thomas Hänctzscheliga (liikumine ja foto, tantsufotograafia), kes on aastate jooksul õpetanud ka NoTaFel.
Intervjuude autor on Erni Kask ja eesti keeles on need ilmunud ajakirjas «TeaterMuusikaKino».
Teos on mõeldud laiemale rahvusvahelisele improvisatsioonihuviliste ringile ja seepärast ingliskeelne.
Teisel festivaliõhtul oli Fellini saal kujundatud kinoks, kus sai tantsuvideo tegemist õpetanud Andrea Keizi (Saksamaa) valikul vaadata tantsufilme.
Kolmandal päeval nägime Külli Roosna ja Kenneth Falki tantsulavastust «Jumalate juures». Tegijad on koreograafia loomiseks inspiratsiooni ammutanud norra mütoloogiast. Neljas lühikeses tantsus kujutavad nad kolme muistset norra jumalust: maailma loojat Odinit, jumalate ja inimeste kaitsjat Thori ning intrigaan Loket, kelle sepitsused kutsuvad viimaks esile maailma lõpu.
Samal õhtul astus sooloetendusega üles NoTaFel hääle ja liikumise õpikoda juhendanud Eini Nukari (Soome/Saksamaa). Peale keha ja hääle kasutas ta jaapani keelpillist koomorist inspireeritud instrumenti. Koomori tähendab tõlkes nahkhiirt ning nahkhiire teemale tuginesid ka liikumis- ja hääleimprovisatsioonid.
Väikeses kõrvaltoas, mille laguneva krohviga seinad sobisid oivaliselt veidrate videopiltide edastamiseks, improviseerisid suvekooli õpetajad Andrea Keiz (video) ja Rosalind Crisp (tants/liikumine). Vaatajad olid paigutatud eri kohtadesse ning etenduse teema oli mõtestada ruum ja otsida võimalusi kohtuda seal istuva publikuga.
Publik osales
Kolmandal päeval andsid põneva etenduse šveitslased Laura Kalauz ja Martin Schick, kelle lavastus «C M M N S N S P R J C T» uuris inimühiskonna kokkuleppelisi ja kaubanduslikke suhteid. Ootuspärase ja ootamatu käitumise piire kombiti muu hulgas selliste võtetega nagu soovi avaldanutele tarbetute asjade jagamine, publikult kostüümide laenamine ja lavastuse autoriõiguste oksjoni korras mahamüümine.
Viimaks saadeti pealtvaatajate seast valitud inimesed väidetavalt etenduse eelarvest ülejääva raha eest taksoga koju. Publik oli aktiivne ja nautis osalemisvõimalust.
Osalusele mängis ka järgmisel õhtul etendunud Krõõt Juuraku lavastus «Scripted smalltalk», milles vaatajatele anti võimalus teksti lugeda ja esinemishimulised viimaks liigagi aktiivselt lavale kippusid.
Etendusprogrammi lõpetasid kaks eriti hästi vanasse teatrimajja sobituvat lavastust. Kehamiimi õpetaja Elke Luyten pani oma sooloetenduses «Studies of inertia» proovile enda ja publiku kannatuse, korrates lõputult ühetaolisi liikumisi küll publiku ümber kõndides, küll laval üht ja sama sammukombinatsiooni sooritades.
Viimaks üllatas lavastus «sobimatult» dramaatilise muusikaga, Modest Mussorgski «Kiievi väravatega» tsüklist «Pildid näituselt», mille taustal esineja end minimalistlikult, kuid suurt sisepinget säilitades liigutas, püüdes jääda muusikast jaburuseni sõltumatuks. Etenduse lõppedes paisati lahti kõik rasked saaliuksed, mille tagant ilmusid nähtavale ootamatud vaated kolikambritele ja metsistuma kippuvale majaümbrusele.
Suisa ideaalselt passis mahajäetud teatrimajja festivali lava viimane etendus: Dan Canhami «30 Cecile Street» räägib tantsu ja helide kaudu ühe Iirimaal asuva hüljatud teatrihoone loo.
Kuuleme laguneva ehitise hääli ning katkendeid endiste teatritöötajate intervjuudest; hiilgeaegu ja metsikuid piduöid aitavad elustada esitaja hoogsad, äärmuseni viimistletud tantsunumbrid. Veidral kombel lõpeb ka see lavastus saaliuste avamisega, justkui otsiks esitaja vanade mälestuste valusalt nostalgilisest lagunevast maailmast väljapääsu.