Lapsed vajavad hapnikku iga päev

Urve Palo Foto: Peeter Langovits/Postimees

KÜSISIN RIIGIKOGU ees Euroopa stabiilsusmehhanismiga (ESM) liitumist kaitsnud rahandusministrilt, kas ta ise usub siiralt sellesse, et ESM lahendab pikas perspektiivis eurotsooni võlakriisi, mitte ei lükka sisuliste probleemide lahendamist ja osa riikide maksejõuetuks kuulutamist hoopis edasi. Viimati mainitu tõttu oleks kahju Euroopa riikide majandusele kokkuvõttes palju suurem ning ESM-iga liitunud riigid tehtud väljamaksete võrra vaesemad.

Ministri vastus kõlas järgmiselt: «ESM on hapnik haigele, ei midagi muud. Ta annab aega, ta ei anna midagi muud kui hapnikku kodutöödeks. Majandusprobleemid on palju sügavamad kui riigi rahandus. On ülemäärased universaaltoetused, liiga majandusvaenulik maksusüsteem, üle jõu käiv sotsiaalsüsteem laiemas mõttes.»

Reformierakond on ilmutanud sel suvel erakordset vastutulelikkust ja lubanud «juba» järgmisel aastal alustada lastetoetuse reformi ning maksta lisaks toetust neile, kes seda reaalselt vajavad. Plaanis olevat tõsta vaesuses elavate perede esimese ja teise lapse toetust «koguni» 10.80 ning kolmanda lapse oma suuremeelselt 22.50 euro võrra kuus.

MINU HINNANGUL on väga küüniline nimetada sellist kava reformiks. Miks? Ikka sellepärast, et riik ei peaks nii-öelda tõukama peret vaesusesse, et lapse kasvamist toetama hakata.

Tõele ei vasta rahandusministri väide, justkui oleks abi vajavate riikide hädade üks põhjusi suured ja universaalsed lastetoetused. Põhjus on ennekõike harjumus jätta maksud maksmata ja laiemas mõttes ka üle jõu käiv sotsiaalsüsteem, aga mitte lastetoetused. Kreeka, Hispaania ja Itaalia ei hiilga suurte lastetoetuste, perekesksete teenuste ja kõrge sündimusega.

Kõigis eespool nimetatud riikides jääb sündimus ühe fertiilses eas naise kohta tublisti Eesti omale alla. Seda vastupidi Põhjamaadele, kus lastetoetused on mitu korda suuremad kui Eestis ja kus peredele pakutakse ka läbimõeldud teenuseid, olgu see siis lasteaiakohtade või huvihariduse kättesaadavus. Samal ajal ei ole kuulda, et lastele mõtlemine oleks seadnud löögi alla Soome, Rootsi või Taani finantsvõimekuse või -stabiilsuse.

Uuringud ja Põhjamaade kogemus kinnitavad, et universaalsed toetused on kõige tõhusam viis võitluses lastega perede vaesuse vastu. Universaaltoetuse maksmise põhimõte on, et kõik lapsed on riigi silmis võrdsed, iga lapse kasvatamisega kaasnevad kulud ning riik peaks omalt poolt tegema kõik, hoidmaks ära perede vaesusriski sattumist.

Lastetoetuse saamine ei tohi olla vaesuse tunnus. Loomulikult tuleb märksa rohkem aidata majandusraskustes peresid, kuid selleks on erinevad toimetulekutoetused ja teenused, mille eest peavad maksma või mida osutama nii riik kui omavalitsused.

Paraku on praegu sageli nõnda, et kui on oht lapse sünni korral vaesusesse sattuda, otsustatakse pigem kolmandast, teisest või isegi esimesest lapsest loobuda või lükatakse see samm tulevikku. See on väga kurvastav teadmine.

Eriti mõeldes värskele uudisele, mis teatas, et sündide arv langes esimesel poolaastal aastate madalaimale tasemele ja võrreldes eelmise aasta sama ajaga sündis Eestis 354 last vähem. Arvestades asjaolu, et sünnitusealiste naiste arv on meil praegu tipus, on see selge märk valitsuse tegemistest ja tegematajätmistest.

Ei saa eitada tõsiasja, et kõigile lastele mõeldud senisest suurem toetus annaks peredele kindlustunnet juurde, aidates nii kaasa ka sündimuse suurenemisele.

Kindlasti peaks proportsionaalselt lastetoetuse suurenemisega kasvama üksikvanema laste toetus. Samuti tuleks riigil välja töötada toimiv süsteem, et aidata ühe vanemaga peresid seni, kuni teine vanem hoidub elatisraha maksmast.

MIS PUUDUTAB rahandusministri väidet, et ESM on kõigest hapnik hädas olevatele riikidele, siis elus püsimiseks on hapnikku vaja kogu aeg. Me ei jaksa seda probleemsetele riikidele pidevalt juurde anda, küll aga lasub meil kohustus tagada igapäevane hapnik oma lastele.

Seetõttu mina isiklikult ei usu, et Eestil on mõistlik ESM-iga liituda, sest see ei ravi tegelikke probleeme, lükkab lahendust edasi ja raiskab esialgu 150 miljonit eurot Eesti maksumaksja raha. Samas olen nõus eraldama riigieelarvest aastas sadakond lisamiljonit, et kolmekordistada lastetoetus.

Sotsiaaldemokraadid on käinud riigikogus korduvalt välja ettepaneku, et ajale ammu jalgu jäänud 19-eurone lapsetoetus tuleb kergitada ligi 60 euroni. Raha nii lastetoetuste tõstmiseks kui ka uute lasteaiakohtade ehitamiseks on olemas. Küsimus on prioriteetides, ei muus. Seda kinnitab kas või see, kui valitsus lubab leida raha ESM-i sissemaksete tegemiseks.

Et kasvada ja areneda, vajavad lapsed pidevalt hapnikku. Tagantjärele andmisest pole mingit kasu. Kes maksab tulevikus meie riigimeeste Euroopa solidaarsuse märgiks antud hiigelsuured garantiid, kui me ei oska praegu oma peredega solidaarsed olla?