Meie ühiskonna hariduslik ebavõrdSus

Heljo Pikhof Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

UUE KOOLIAASTA eel on põhjust taas meelde tuletada üht Eesti elu muret: 10—12 protsenti meie noortest piirdub põhiharidusega või ei saa kätte sedagi. Tõsiasi on ka see, et põhikoolist väljalangejate hulgas on poisse üle 70 protsendi.

Kooli pooleli jätnud noored inimesed ei suuda pahatihti leida korralikku tööd ega luua püsivat perekonda. Eluga toimetulematust kipuvad nad leevendama mõnuainetega või peitma robustse käitumise taha.

Niinimetatud poiste probleemi ei saa hariduses kuidagi eirata. Vahe tüdrukute ja poiste õpitulemustes ilmneb juba algkoolis ning põhikoolis see lõhe üha kasvab. VI ja VII klassi kursuse kordajate seas on ümmarguselt 80 protsenti poisse. Nii gümnaasiumi kui kõrgkooli lõpetanute seas domineerivad selgelt neiud.

Hariduslik ebavõrdsus on ere näide, et meie ühiskonnas puudub tasakaal. PISA uuringud ehk rahvusvahelised õpitulemuslikkuse võrdlusuuringud küll kiidavad meie haridussüsteemi, aga miks ei meeldi siis paljudele lastele, iseäranis poistele, koolis käia?

Kui keegi üldse vaevub midagi poiste vähese õpihimu ja koolist väljalangemise kohta ütlema, otsib ta süüd sellest, et nii lasteaias, koolis kui kodus on lapsed enamjaolt naiste vormida, või kuulutab, et mehepojad on tüdrukutest juba loomult laisemad ja püsimatumad ning nende koht on Tootsi või tasandusklassis. Kas see ikka on nii lihtne?

POISID ON poisid ja nendest saavad mehed; tüdrukud on tüdrukud ja neist sirguvad naised. Ennekõike oleme aga inimesed ja iga inimene on isemoodi.

Andekas saab olla tuhandel moel. Kes söandaks väita, et kümnevõistluse olümpiavõitja on etem kui varrukast vaimukusi puistav rahvakirjanik? Ei ole võõras seegi, et neiu pürib kaitseväkke ja nooruk kokakooli. Praegune koolisüsteem oma tasemetööde, riigieksamite ja pingeridadega teatab: kui sa ei mõista kirjandit hästi kirjutada ja teed terve rehkenduse asemel ära üksnes poole, on kogu su elu mokas.

Vägivaldne on seegi skeem, mis kinnitab, et kõik poisid on Tootsi-sugused — et «õige mees» ei nuta ega räägi oma muredest, vaid kehtestab end meeste maailma hierarhias rusikatega, ja et kaastunne on nõrkuse ilming.

Kas ei pane me noorukitele üle jõu käivat koormat, kui korrutame ikka ja jälle ajast ja arust mõttemalle, et mees on füüsiliselt tugev, ametiredelil edasipürgiv ja ühiskonnas lugupeetud ning just tema peab ülal perekonda? Päris kadunud pole seegi arusaam, et kodutööd riivavad poisi au ja väärikust. Liiati on filmikangelased ja supermehed meie noorukite lati niigi ületamatule kõrgusele tõstnud. Ometi leidub igasuguseid poisse nagu tüdrukuidki.

PROFESSOR MATI Heidmets on öelnud: «Me saame seda, mida mõõdame.» Koolis toimetuleku ning väärtustamise ja tunnustamise alused tuleks tõmmata hoopis laiemale. Kui keegi suudab hüpata hästi kõrgele, siis tulebki öelda: tubli poiss, sa hüppad hästi kõrgust! Tunnustada on vaja loomingulisust, mida leidub igas noores inimeses.

Ka Põhjamaades pole leitud erilisi õppe- või kasvatusmeetodeid, mis tasandaksid poiste ja tüdrukute õpiedukuse erinevusi, aga väga hea õpetaja oskab suurendada mõlemast soost laste õpihimu ja -edukust. Samuti viidatakse eri uuringutes sellele, et kui koolis suudetakse ohjeldada rämedat maskuliinsust ja järgida kõlbelist käitumist, paraneb ka poiste edasijõudmine.

Et kiiresti muutuvas maailmas toime tulla, on vaja poistele juurde anda seda, mida neil praegu puudu jääb: sotsiaalseid oskusi. Ühtlasi on tarvis arendada nende emotsionaalset intelligentsust. Tüdrukutele seevastu tuleb õpetada senisest rohkem enesekindlust ja enesekehtestamise oskusi.