/nginx/o/2012/08/14/1271488t1hf8b3.jpg)
Artikkel ilmus 15. augusti «Sakala» paberväljaandes
Terviseradadel jalutavad ja sportivad viljandlased kiruvad koeraomanikke, kes oma lemmiku järelt ei korista. Loomapidajate sõnul pole radade ääres aga piisavalt prügikaste, kuhu koera väljaheiteid poetada.
Tervisespordiklubi Joosu liige Mati Tomson rääkis, et hoolimatuid koeraomanikke näeb linnapildis palju. «Külma kõhuga lasevad koeral oma häda kõnnitee ääres ära õiendada,» ütles ta ning kinnitas, et väljaheidetele võib sattuda ka terviseradadel.
Tema sõnul käivad klubi liikmed enamasti metsas jooksmas, kuid vahetevahel kasutatakse ka Viljandi järve äärset rada. «Hunnikuid tuleb ikka ette, aga ma olen harjunud jalge ette vaatama.»
Koera järelt ei koristata
Eile järveäärsel rajal jalutanud viljandlane Juta Realo rääkis, et polnud sel päeval veel ühtegi ebameeldivat hunnikut märganud, kuid tema teada on eriti hull olukord Männimäel Huntaugu nõlval. «Ükskord astusin seal koerakaka sisse. Ajas ikka vihale küll, sest ma ei saanud pärast enam jalanõusid puhtaks.»
Osaühingu Kesklinna Pargid haljastuse juht Ursula Mikkor rääkis, et ka parkides leidub hunnikuid. «Mõningad koeraomanikud on ükskõiksed: arvavad, et looduses pole vaja koristada.»
Vaike Galeta, kes käib oma segatõulise Krässuga iga päev neli korda jalutamas, kinnitas eelkõnelejate sõnu. «Paljud suurte koerte omanikud ei korista oma looma järelt,» lausus ta. «Hoolimatuid inimesi on rohkesti, ka koeraomanike seas.»
Vaike Galeta arvates on reostuse põhjus see, et prügikaste on liiga vähe. «Mina koristan oma koera järelt alati,» ütles ta ning näitas taskust olevaid läbipaistvaid kilekotte. «Probleem on aga selles, et kotti pole pärast kuskile panna: pean seda koduni kaasas kandma, et ära visata.»
Galeta teadis rääkida, et temasuguseid hoolsaid koeraomanikke on teisigi. «Looma järelt koristajaid on minu meelest palju, aga prügikaste ei ole. Varem oli siin neid mitu tükki, aga enam pole ühtegi.»
Viljandi linnavalitsuse majandusameti keskkonnaspetsialist Inga Nõmmik nõustus faktiga, et Huntaugu nõlval pole prügikaste. «Linn paigaldab neid eelarve järgi ja sel aastal pandi uued prügikastid lossimägedesse.»
Nõmmiku sõnul sai linn sel aastal 19 uut prügikasti, kuid rohkemaks raha ei jätkunud. «Lisaraha pole kahjuks kuskilt võtta.»
«Alati saab öelda, et prügikast on liiga kaugel,» kommenteeris olukorda linnavalitsuse majandusameti juhataja Reevo Maidla. Tema sõnul võiks prügikaste rohkem olla, kuid eelkõige peavad kodanikud ise korda hoidma. «Koerte väljaheidetest suurem probleem on prügi, mida visatakse hoolimatult ka prügikastide kõrvale.»
Kastid lõhutakse ära
Spetsiaalselt koerte väljaheidetele mõeldud prügikastid paigaldati Viljandisse 2003. aasta suvel. Praeguseks on neid Inga Nõmmiku andmetel alles ainult üks, Uku tänava ja Köleri puiestee nurgal, ülejäänud lõhuti vähem kui kuu ajaga.
«Kõik uus lõhutakse kohe ära,» nentis Nõmmik ning rääkis, et linnal kulub palju raha prügikastide parandamisele või väljavahetamisele. Tema arvates on see surnud ring: linn paigaldab uued prügikastid, need lõhutakse kiiresti ära ning seetõttu pole jäätmeid kuskile panna.
Aastail 1991 ja 1992 Viljandit juhtinud Heiki Raudla meenutas, et toona ei olnud prügikastide puudus probleem, sest õhus oli suuremaidki küsimusi: tänavate hooldamine, kütus ning sotsiaalabi.
Lõhkujatega oli aga ka üheksakümnendate algul muret küllaga. «Huligaanitsemist on olnud kogu aeg — see ei sõltu ajast ja ühiskondlikust korrast.»
Inga Nõmmiku sõnul on koerte väljaheiteid lubatud panna kõigisse linna avalikesse prügikastidesse. Spetsiaalselt koerte jaoks mõeldud prügikaste linn juurde ostma ei hakka.