Kuu aja pärast on maailm juba ilus ja linnud lähevad

«Kuu on teinud kuldse tiiru üle maa. Öö on kulunud hommikusse. Küünlad on alla põlenud. Olen väsinud, aga mitte enam kurb. Ah, armas, ma ei tea ega taha enam muud kui Teid. Ma ei mõtle enam muud kui Teie palgeid patjade keskel. Ma ei tunne enam muud kui Teie pehmeid käsi palakate vahel.

Tahaksin peita palge Teie paljale rinnale, põimida paljad käsivarred Teie kaela ümber, suruda huuled Teie huulile, suledes kogu oma inimliku armastuse sellesse ühesse andumuse liigutusse, unustades sünga öö ja raske üksinduse, mis piirab meie unustatud maja ja väikest voodit kesk ääretud avarusi.

Sest meie päralt ei ole midagi muud, kui üksainus Tänapäev ja Siinpaigas.»

Nii kirjutas Friedebert Tuglas ligi sada aastat tagasi, täpsemalt juunis 1917 oma armsamale Marie Underile.

Ei põldusid, ei lilli

«Ah, Prince, ei ole ma veel kordagi tihkanud minna Teie tuppa, ei «mahajäetud maja» juure, ei Teie kallastelle. Kuid mis võin ma, et lehitsedes mõnd raamatut puutub sõrme mõni lill, saadud Teilt mõnel jalutuskäigul helgel keskpäeval kuskil sätendaval põlluveerel? Nüüd ei olegi enam põldusid, ei lilli, ei — meid!»

Need read saadab Marie Under Tuglasele sellesama aasta augustis.

Underi ja Tuglase kirjavahetus ilmus Eesti kirjandusmuuseumi väljaandena (koostaja Rutt Hinrikus) kirjastuselt Tänapäev 2006. aastal. Suurepäraselt koostatud ja perfektselt toimetatud (kahjuks kohtame sellist kvaliteeti üha harvem) kogumik viib meid kahe eesti kirjanduse klassiku ootamatult lahvatanud ja kiirelt lõppenud kirelõõma, aga ka pikkadesse aastatesse pärast seda. Üksnes harva kumab
asjalike kirjastus- ja honorarijuttude vahelt midagi, mis meenutab 1917. aasta suve Birkenruh’s, kus Under suvitas ja Tuglas teda külastas.

Traagiline ja hingeminev on raamatus Tuglase viimane kiri, mille ta saatis 1970. aastal haige ja poolpimedana Underile ja Adsonile Rootsi.

Lõiguke sellest.

«Kuna ametlikult püstitatud ausambad on enamasti nigelavõitu, siis otsustasin siia aeda oma kulu ja kirjadega püstitada nende kirjanike mälestusmärgid, kellel murranguline tähtsus meie kirjandusloos ja kes mu südamele eriti lähedased: Kr. J. Petersonile, Koidulale, Vildele, Suitsule, Underile. Anton Starkopf saigi Juhan Liiviga hakkama.

See haruldaselt stiilne hallist graniidist monument, kahekordses elusuuruses bareljeef, on juba mitu aastat seisnud alumise suure toa akna ees muruplatsil. Kuid asudes Kr. J. Petersoni monumendi raiumisele sai Starkopf infarkti ja suri jala pealt. Ei leidu minul enam jõudu millegi eest hoolitseda ega leidu enam kohast skulptoritki. Ja jääbki Juhan Liiv üksi siia aeda sümboliseerima kogu meie kirjanduse käekäiku.»

Värv sai otsa

Mahukas on Anton Hansen Tammsaare teoste akadeemilise väljaande 18. osa (Eesti Raamat, 1993), mis sisaldab klassiku kirju aastatest 1896—1940. Neid on sõpradele, tõlkidele, kirjastajatele ja muidugi pereliikmetele.

Tammsaarel ei vedanud nagu Underil ja Tuglasel, kes olid olmemuredest vabad ning võisid pühenduda üksnes loomingule. Tema muretseb alatasa honoraride, toidu hinna, korteri remondi ja teenijate palga pärast.

Ühtlasi ei ole tal naise näol vaimselt võrdväärset partnerit nagu eespool nimetatutel.

«Minul on mu värvimistöö lõpetatud. /---/ Värv lõppes ka otsa ja pintslidki pesin puhtaks. Eile pühkisin verandal mööblilt tolmu, täna mõtlesin ekspressid tuua ja mööblit paigale panna, aga kui rahavaranduse üle lugesin, siis leidsin — ei jätku ekspresside toomiseks.»

Nõnda raporteerib eesti suurim kirjanik 1937. aasta suvel lastega kuurordis puhkavale prouale. Sageli annab ta aru, kuidas edeneb moosikeetmine ja kas talvekartulid on varutud.

Linnud lähevad

Värskeim kirjade raamat riiulil on tänavu Ilmamaa väljaantud Uku Masingu «Kirjad Liile». Need on noore Hugo Masingu kirjad neiu Alide Klemetsale aastatest 1928—1934, täis suurt armastust ning noore inimese maailmavalu, mõtisklusi kirjandusest, filosoofiast ja õpingutest.

Juuli lõpul 1929: «Millal on Sul kavatsus sõita, mu kuldlind? Kuu aja pärast on maailm juba ilus. Ma ei tea üldse ilusamat aega kui viimane augusti ja esimene septembri pool, kus õhus enam pole tolmu, linnud lähevad ja tuulel on imelik lõhn.»

26. novembril 1934: «Selget vastust Sa tahad, aga mis ma Sulle ütlen, ütlema pean: ei tea. Juba läind sügisest saati tead, et mu hing ei ole Su juures. Halb olen vist!»

Kõik need tekstid pärinevad ajast, mil kirjade kirjutamine oli suhtlusvõimalus ja omaette kunst. Mis jäävad järele nüüd? E-mailid? SMS-id?

Uku Masingu «Kirjad Liile» oli vähemalt paar nädalat tagasi Tartu Rahva Raamatu müügiedetabeli eesotsas.