Aeg parandab haavad

Arved Breidaks Foto: Erakogu

EUROOPA VÕLAKRIISI tõttu on juurdunud arusaam, et poliitikud pole oma ülesannete kõrgusel. Sel ajal kui turud, see tähendab inimesed ootavad poliitikuilt ja eurokraatidelt kriisile otsustavat lahendust, näivad nood molutavat.

Euroopa Keskpanga nõukogu 2. augusti istungi tulemused pidid olema erakordsed. Nädal varem oli selle president Mario Draghi öelnud, et keskpank teeb euro püsimise nimel kõik, mis seisab tema võimuses. «Ja uskuge mind, seda on piisavalt,» andis itaallane mõista, et arsenalis on küllalt püssirohtu pöörata euro pärast peetav pikaleveninud sõda võidule.

OTSUSTAVAT LAHINGUT ettevalmistustulele paraku ei järgnenud. Keskpanga nõukogu jättis 2. augustil baasintressimäära muutmata ega öelnud midagi niisugust, mida poleks öeldud varemgi. Euroopa aktsiaturud reageerisid sellele paariprotsendilise miinusega, mis küll järgmisel päeval alanud tõusuga kiiresti tasa tehti. Kokkuvõttes ollakse seal, kus on närviliselt istutud juba paar aastat, lahenduse ootuses.

Iga (tipp)kohtumise eel kütavad analüütikud üles ootusi: vahest nüüd viimaks leitakse eurokriisile lahendus. Sama reeglikindlalt järgneb pettumus, sest see üks ja ainus väljapääs jäi avastamata.

Kriisi lõpetavat lahendust oodates on kummatigi vähe küsitud, milline peaks see õigupoolest välja nägema. Missuguseid otsuseid keskpangalt, eurogrupilt, Euroopa Liidu võtmeriikidelt ja Euroopa Komisjonilt oodatakse? Mida nad peaksid tegema?

EUROOPA VÕLAKRIISI lahendamise suurim probleem ei ole poliitikute näiline tegevusetus, vaid nende suutmatus selgitada, et ühest lahendust tõtt-öelda polegi. Inimestel, see tähendab turgudel on jäänud petlik mulje, nagu seisaks väljapääsuplaan kapis, aga poliitikud ei oska seda üles leida.

Reaalsuses ei leidu must-valgeid valikuid ja tulemused pole absoluutsed. Valik ei seisne selles, kas õige on kulutusi kärpida või vastupidi, raha juurde trükkida. Kumbagi varianti eraldi kasutades ei ole võimalik seda kriisi lahendada.

Lahendus ei seisne oodatavas imes, mis keeraks aja kuus-seitse aastat tagasi ja võimaldaks elul jätkuda sealt, kus see 2008. aastal peatus. Lahenduse pakub arusaamine, et aega pole võimalik tagasi keerata, vaid peab sündima hoopis uus majanduslik ning ilmselt ka poliitiline reaalsus.

SAKSAMAA SUURSAADIK Christian Matthias Schlaga kirjutas suvel «Äripäevas», et kui kriisist päästaks ainuüksi raha, oleks Saksamaa selle juba ammu lahendanud.

Probleem pole niivõrd rahas, kuivõrd selles, mis edasi saab. Isegi kui eurotsoon oleks võimeline maksma kinni kõik Kreeka võlad (või omandama selle võime raha juurde trükkides), ei lahendaks see kõnealuse riigi põhiprobleemi: majanduse jätkusuutmatust.

Tähtis on mõista, et euro­ala hädad ei alga riikide võlakoormast, nagu tihtipeale arvatakse, vaid kriisimaade majanduse nõrgast seisust ja viletsast väljavaatest. Kui Hispaanias poleks nii suurt tööpuudust ja sellest tulenevat sotsiaalkulutuste kasvu, suudaks kuningriik probleemid ilmselt ise ületada: maksta võlga ja võtta seda vajaduse korral mõistliku hinnaga juurde.

Vaidlus selle üle, kas Hispaania peaks nüüd kulutusi veel rohkem kärpima või keskpank hoopis raha juurde trükkima, ei vea eurotsooni suuruselt neljandat majandust kasvule. Selleks et saabuks uus kasvutsükkel, mis ei põhine valitsuse stiimulpakettidel, läheb paratamatult aega nii Hispaanias kui kogu eurotsoonis.

VALITSUSTEL EI ole siinjuures kuigi palju teha peale selle, et seada oma kulud ja tulud tasakaalu, mis loob nende vastu usalduse ja toob võlakirja intressid tagasi mõistlikule tasemele, lõpetades ühtlasi olukorra, et mõnes Euroopa riigis hoitakse raha miinusintressiga.

Kriisimaad on praegu nagu ülekaalulised inimesed, kes tuleb heasse vormi saada. Aga teada on, et nälgimine ja ennastsalgav sportimine võivad küll kaalu kiiresti vähendada, ent põhjustada seejuures uusi tervisehädasid. Eesmärk on luua Euroopas heas vormis majandus, mida ei kammitse nälgimisest tulenev peapööritus ega rasvumise põhjustatud hingeldamine.

Vormi parandamine võtab paratamatult aega ja Euroopa «paksudele» on see aeg antud. Küsimus on selles, kui kaua jätkub sponsoritel raha nende treeninguid toetada.

SENI ON eurogrupp ja keskpank tulnud kriisi reguleerimisega rahuldavalt toime. Ühelt poolt on kriisiriikides hakatud kulusid kärpima, et lõpeks raiskamine, teiselt poolt on keskpank võimaldanud kommertspankadel saada odavat laenu, mis on hoidnud kommertskrediidi kättesaadava, soodustamaks äritegevust. Nende meetmetega on peetud majandus käigus — jah, kõigest käigus, sest Euroopa uus kasvumootor ei ole käivitunud.

Võlakriisi ei lahendata riigipeade tarkuse, vaid ajaga. Tuleb loota, et riigijuhtidel jätkub tarkust lasta ajal teha oma töö. Niisiis peame olema valmis, et kriis jääb kestma veel õige kauaks. Koguni nii kauaks, et tuleb küsida, kas see ongi enam kriis või hoopis uus reaalsus.