Kuurortlinnas Pärnus haiseb ükskõiksuse järele

Hais tekib Pärnu linna piiridest välja jääval reoveepuhastusjaama territooriumil. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Kodanikuliikumise nõrkuse ja poliitikute ükskõiksuse tõttu peavad Vana-Pärnu elanikud veel aastaid taluma reoveehaisu. Seni on nende kurtmine jäänud tähtsamate probleemide varju. 

Kui aktsiaselts Pärnu Vesi rajas 1999. aastal reoveepuhastusjaama kõrvale kompostimisplatsi, kaaluti korraks, kas kulutada veel kaheksa miljonit krooni angaari püstitamiseks ja trumlite ostmiseks. Et raha läks vaja Reiu veepuhastusjaama ehitamiseks ja muudeks kõigi linlaste heaolu parandavateks ettevõtmisteks, jäeti haisu vähendamiseks tehtavad kulutused ära.

«Tollel ajal oli platsi projekteerinud aktsiaseltsi Entec hinnangul avamaa-aunkompostimine käideldava sette koguse ja kasutusvõimaluste juures optimaalne,» tõdes Pärnu Vee juhatuse esimees Garri Suuk. Oma osa oli tema jutu järgi niisuguse otsuse langetamises ka rahanappusel.

Tema sõnutsi on ettevõte kogu aeg pidanud valima, kas vabastada vanapärnakad reoveesette käitlemise tõttu aeg-ajalt tekkivast haisust või tagada kõigile inimestele kvaliteetne joogivesi ja keskkonnasäästlik puhastussüsteem.

Tunne võib alt vedada

Hais tekib Vana-Pärnus linna piiridest välja jääval reoveepuhastusjaama kompostimisväljakul, kui jääkmuda segatakse puidujäätmete, turba, põhu ja muude lisaainetega. Eriti vänge on see siis, kui aunad lähevad hooletu töö või vihmase ilma tõttu roiskuma, nagu juhtus mõni nädal tagasi.

Purgimissõlm, settebasseinid ja muud kohad reoveepuhastusjaamas märkimisväärset haisu ei levita. «Värske reovesi ei haise. See hakkab haisema siis, kui kuskil kinnises kohas tekib roiskumine,» selgitas reoveepuhastusjaama juhataja Roman Vaba.

Kui jääkmuda kompostitaks katuse all, ei kaoks hais täielikult, kuid väheneks märgatavalt ning aunad ei läheks roiskuma. Põlvas segatakse jääkmuda kinnises hoones trummelkompostri abil automaatselt põhu ja turbaga. Õhufiltreid ei kasutata ja hais lööb ninna hoonest umbes 200 meetri kaugusel.

«Kompostimises võivad tekkida vead, kui napib tugiainet ning ei aereerita õigel ajal. Tugiainet peab olema vähemalt pool, aga mõnikord pannakse seda vähem,» kirjeldas keskkonnaministeeriumi veeosakonna projektide büroo nõunik Peep Siim koppadega aunade tegemise miinuseid.

Lageda taeva all sõltub kompostimine ilmast. Kui vihma kallab, pole mõtet aunu kuhjata. Nende niiskusesisaldust ei mõõdeta, töö käib tunde ja kogemuste järgi. Kui need alt veavad, tuleb roiskunud aunad lahti kiskuda ja hais levib kilomeetrite kaugusele.

Keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni jäätmete spetsialisti Peeter Oja hinnangul on Pärnu jäätmekäitlus teistest mõne sammu võrra maas. «Tartu on olnud aktiivsem: nad koguvad gaasi ja hakkavad käitlema toidujäätmeid. Neil on see ülelinnaline projekt, kuid Pärnus ajab igaüks oma rida, isegi puulehti veetakse mujale,» rääkis ta.

Ka Siimu jutust selgub, et mujal on omavalitsused aktiivsemad ja viivad ellu linna kui terviku huvidest lähtuvat jäätmekäitluspoliitikat. Kuressaares näiteks ühendati jõud, ehitamaks metaanitank, et töödelda seal peale vee-ettevõtte jääkmuda ka kalatööstuse jäätmeid.

Reovee settekäitluse tehnoloogia sõltub puhastatava aine hulgast. Metaanitankid tasuvad end Peep Siimu ütlust mööda ära vähemalt 100 000 elanikuga linnades, väiksemates on levinum settekompostimine.

Siimu arvamust mööda vähendaks kinnises ruumis trummelkompostimine väljapoole levivat haisu, eriti kui õhku filtritega puhastada.

Viljandi linnavalitsus ja vee-ettevõte püüavad samuti haisust vabaneda. Nad tunnevad seejuures huvi Vilniuses pool aastat tagasi valminud metaanitanki vastu, mida selle tehnoloogia väljatöötanud sakslaste hinnangu järgi saaks kasutada üle 25 000 elanikuga linnades. Ühtlasi on Viljandis juba kuu aega kasutatud kompostimisväljaku ümber vihmuteid, mis summutavad halva haisu deodorandiga.

«Vihmutid on ajutine vahend, vee-ettevõtja peab kaaluma tasuvust 30-40 aasta perspektiivis,» ütles Siim ning avaldas lootust, et Pärnu Vesi ja linnavalitsus leiavad moodsa lahenduse.

Garri Suugi sõnutsi on ettevõtte nõukogu teinud juhatusele ülesandeks võrrelda järgmise aasta esimesel poolel tehnoloogiaid ning uurida välja nende ligikaudne maksumus.

Senise tehnoloogia alternatiividena tõi ta esile neli võimalust: reoveesette biogaasistamine; kuivatamine, pressimine ja põletamine; prügila lähedal kompostimise väljaarendamine ning aunkompostimise katuse alla viimine.

Reoveesette biogaasistamine on Suugi jutu järgi kallis, kuid võimaldab lõhnast lahti saada ning lubab ettevõttel vastu võtta setteid, kalarasva ja toidujäätmeid. Käärimisjäägiga on sel puhul ikka vaja tegelda ja aunaplats jääb alles.

Teine variant on töötlemata või kääritatud sete kuivatada ning pelletiteks või graanuliteks pressida. Kuivatamine haiseb ja tuleb teha katuse all, pelletid või graanulid on tarvis põletada.

Kui hakata kompostima Paikre prügila lähedal, peab vedama setted sinna kinnistes veokites. Setteid koguneb ligi 18 kuupmeetrit päevas ning tuleb hoolt kanda, et läbi linna sõitvad autod oleksid tõesti kinnised.

Aunkompostimise katuse alla viimise korral võib tekkida ruumipuudus. Pealegi on siis endiselt vaja tugiainet, mis järjest kallineb.

Uurimine ja teod

Garri Suuk rõhutas, et reoveesette käitlus ei lõpe kompostimise, vaid taaskäitlusega. Teisisõnu: ükskõik millist tehnoloogiat ka ei kasutataks, kõige tähtsam on vabaneda settejääkidest. Keskkonnahoolduse osaühing on neid kasutanud energiapuidu tootmiseks. Päevakorral on jääkide teetööde haljastuses tarvitamise teema, kuid otsust on pidevalt edasi lükatud.

Tehnoloogia valik ja elluviimine on kaks täiesti erinevat asja. Pärnu ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kavas on ette nähtud eraldada 2013. aastal 7000 eurot uuringuteks ja alles siis, kui peetakse vajalikuks, 2016. aastal ligi kümme miljonit eurot millegi tegemiseks.

«Arengukava võib üle vaadata. Äkki tulevad nõuded, et kõik peab olema kinnine, aga ma ei välista ka seda, et uuringute järel otsustatakse jätta kõik samaks,» kõneles Suuk.

Olukorras, et Pärnu Veest on saanud peamine linnatänavate asfaltija ning haisu on raske mõõta, võib tõepoolest juhtuda, et Vana-Pärnu ja Ülejõe elanike huvid ikka ja jälle kõrvale lükatakse. X tänaval tahavad inimesed vett, haisuvaba tehnoloogia toob endaga kaasa hinnatõusu — need on mõjukad argumendid, millega rahulolematuid hakatakse ründama.

Raekojas veel haisu tunda pole. Kas haisuvaba elukeskkond muutub järgmise aasta Pärnu linnavolikogu valimiste eel nii tähtsaks teemaks, et võetakse uude koalitsioonileppesse, sõltub Vana-Pärnu ja Ülejõe valijate aktiivsusest.

Poliitikute und häirib ainult üks mõte: kellele te järgmisel sügisel oma hääle annate?
Põlvas tehakse aunu katuse all, Viljandis piiravad väljakut haisu vähendavad vihmutid, aga Pärnus lähtutakse tundest, mis mõnikord alt veab.