Etenduse publik ummistas Sammuli

Osa publikust lubati pärast etenduse algust võrkaiaga piiratud tenniseväljakule, kust nägi näitlejaid küljelt ja selja tagant. Foto: Riho Tammert

Teisipäeva õhtul Viljandi järve kaldal Sammuli puhkekülas etendunud nuku- ja noorsooteatri tasuta lastelavastus «Naksitrallide metsakool» tõi kokku suure hulga väikseid ja suuri teatrihuvilisi.

Osa publikust ei küündinudki teiste tagant laval toimuvat nägema ning otsustas poole pealt lahkuda.

Paljud olid jännis autole parkimiskoha leidmisega, sest puhkekeskuseni viiva kitsukese kruusatee servad olid umbes kilomeetri ulatuses sõidukitest palistatud. Lõpuks leidis osa huvilisi oma autole või väikebussile koha sealsamas kulgeval terviserajal, jäädes nii ette ratturitele ja kepikõndijatele.

Nukuteatri direktor Meelis Pai, miks valisite etenduse andmise kohaks Sammuli, mitte aga näiteks Viljandi lauluväljaku, kuhu mahtunuks rohkem inimesi?

Tegime kevadel televisioonis üleskutse, et kohalikud kultuurikorraldajad ja külavanemad annaksid teada, kui neil on soov meie etendust võõrustada.

Tegemist on keskkonnateadlikkust propageeriva ettevõtmisega ja seetõttu tahtsime, et nad põhjendaksid, miks just nende koht selliseks sündmuseks sobib, ning palusime, et nad vastutasuks koristaksid näiteks kõrval olevat parki, rajaksid mänguväljaku, taastaksid laululava või teeksid koos ümbruskonna elanikega midagi muud toredat ja loodussõbralikku.

Korraldame tuuri koostöös keskkonnainvesteeringute keskuse ja Eesti ettevõtlike noorte kojaga ning meie ühine otsus oli, et püüame kogu riigi võimalikult ulatuslikult katta. Lõpuks tuli meile üle 250 taotluse, millest valisime välja 69 algul planeeritud 50 asemel.

Nähtavasti oli ka Sammuli puhkeküla nende seas, kes sooviavalduse saatsid, ja et meil oli kindel plaan Viljandi kanti tulla, siis saigi see ilus paik heaks kiidetud. Samal ajal Viljandi linnavalitsus või mõni teine linna territooriumil tegutsev asutus meile endast märku ei andnud.

Tegemist on tasuta etendusega, seepärast peame kulusid kokku hoidma ja vältima enda kohapealset korraldust. Vajame partnereid, kes tagavad korraliku platsi, turvalisuse, elektriühenduse ning reklaami.

Ma ei oska öelda, millist reklaami Sammuli etendusele tehti, et rahvahulk ootamatult suureks kujunes. Samas pole selles ehk tõesti midagi imestamisväärset, sest kui me kaheksa aastat tagasi Viljandis esimest korda «Naksitralle» mängisime, oli vaatamas 4500 inimest.

Kas seda teades poleks olnud mõistlik siin väikest erandit teha?

Tunnistan, et mõtlesin korra kevadel, et ehk oleks tark tõesti üks etendus teha Viljandis, aga idee jäi teostamata, sest see poleks haakunud tuuri alusmõttega.

«Naksitrallide metsakool» pole lauluväljaku etendus. Mõte on sobitada tegevus ilusatesse looduskaunitesse kohtadesse, kus lavastuse idee kõige paremini välja tuleb. Pealegi tahame tähtsustada kohti, kuhu teater pole enne jõudnud. Nii oleme ka Tallinnas ennast sättinud parkidesse ega tahagi, et sinna koguneks üle mõistuse suur rahvahulk.

Eeldame, et ühel etendusel on maksimaalselt 500 inimest, mistõttu pole me ise suurt üle-eestilist reklaamikampaaniat korraldanud. Kuupäevi teavadki vaid kohalikud inimesed ja selles valguses on tore tõdeda, et publikut pole nappinud isegi kõige kõrvalisemates metsakülades.

Loodan, et kellelegi ei jäänud teisipäeval mõru maik suhu. Ja kui jäi, siis pole põhjust väga kurvastada, sest me tuleme kindlasti varsti Viljandisse tagasi.