Koerapidajad õpivad Heimtalis rakendisõitu

Täpse spordisõnavara järgi pole koerakasvataja Anu Kivi ja tema lemmikute ala mitte kross, vaid suusatajavedu, sest esmamainitu puhul kasutatakse alati vaid üht veokoera.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Pühapäeval kell 13 tuleb Heimtali muuseumisse kokku üle poolesaja koerapidaja, et õppida, kuidas oma neljajalgseid lemmikuid rakendiveoks treenida.


Ehkki Viljandi koertekool korraldab suuremaid koolitusi kaks-kolm korda aastas, on see Viljandimaal esimene rakendiveo õppepäev.



«Talv on olnud lumerohke ja huvi asja vastu on kasvanud,» ütles kooli juhataja Lea Mengel.


Mõte viia koolitus läbi just Heimtalis tuli muuseumi perenaisel kunstnik Anu Raual. «Siin on lund, kõrvalisi teid ja plats, kuhu koerad ära mahuvad,» loetles ta sobivaid tingimusi.



Kunstnik on samuti kogenud koerapidaja: ta on koolitanud kolme koera. Praegu käib ta Viljandis koolis oma aastase Šoti lambakoera Tuksiga. Noor kolli on saanud juba ka kelgusõitu proovida. «Ehkki meil käib see vastupidi: tema istub väikesel puuveoreel ja mina vean,» kirjeldas Raud naerdes.



Õppepäeval räägib Kennel Hellerkantri omanik Helle Kaljula kelgukoera tõugudest, nende omadustest ja pidamisest. Kaljula sõnul pole päris täpset ülevaadet, kui palju Eestis üldse tõupuhtaid kelgukoeri peetakse, kuid neid võib olla poolteist tuhat.



Levinud eksiarvamuse järgi tuntakse kelgukoertena eelkõige heledasilmseid Siberi husky’sid. «Tegelikult pole neilgi alati sinised silmad,» täpsustas koolitaja ja lisas, et peale põhjamaiste kelgukoerte on rakendisõiduks aretatud ristandeid ning võistluskoertena kasutatakse ka näiteks linnukoeri.



Ehkki rakendisõitu saab õpetada ka segaverelistele koertele, on heaks veoloomaks saamiseks siiski omad eeldused.



«Koer peab olema sobiva loomuga: tahtma joosta ja liikuda,» lausus Kaljula. Looma kasv pole nii tähtis, kui võhikust kõrvaltvaatajale võib tunduda. Väiksed koerad saavad edukalt kaasa lüüa krossis, kus traksides koer veab jooksvat, suusatavat või jalgrattaga inimest.



«See sobib heaks käpaharjutuseks pisemat kasvu koertele ja esmaseks veospordikogemuseks lastele,» rääkis Kaljula.



Rakendisõit pole paljudele koerakasvatajatele pelgalt harrastus, vaid tõsiselt võetav sport. Neile, kes on asjast sügavamalt huvitatud, tutvustab Kaljula rakendispordi alasid ja  võistlusi ning õpetab, kuidas koeri treenida ja toita.



Heimtalisse kogunevate koerte peremehed peavad arvesse võtma, et tubase seminari ajal tuleb nende lemmikutel autos aega parajaks teha. Et selline kord on koolitustel üsna tavaline, oli Lea Mengel kindel, et koerad oodates kannatamatuks ei muutu.



«Kogenud koerapidajatel on sõidukites spetsiaalne varustus ja kaasa aitab ka seminarile eelnev koerte kuulekuse treening,» kinnitas Mengel.

Tagasi üles