Pühapäeval Naatsaku tallu tulnud külalised jälgisid põnevusega, kuidas metsast hiilisid üksteise järel välja tumeda karvaga kaetud metssead.
Naatsaku mahetalu metssead ninaesise eest muretsema ei pea
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Loomad astusid ettevaatlikult tarandiku äärde, nuhutasid kärsaga õhku ning piidlesid teispool aeda passivat rahvahulka. Tundus, et samasuguse huviga, nagu inimesed vaatasid metssigu, uudistasid nood aia taga peatunud kahejalgseid.
22 kärssnina on vaid üks osa Naatsaku suurest loomaperest. Pühapäevasel mahetoidu päeval sai näha, kuidas looduslikul karjamaal nosisid heina Eesti maatõugu veised: kolm lüpsilehma, pull ja noorloomad. Nende läheduses tõstsid pead lihaveised.
Laste meele tegid rõõmsaks kitsed ja väike poni. Talu õuel jalutas hanekolmik ning uhket tõugu kanad ja kuked, aedikus sai näha broilereid ja munakanu. Mõistagi ei puudu majapidamisest koer ja kassid.
Külalised said tutvuda ka talu teraviljapõldude ja köögiviljakasvatusega.
Saksa aktsendiga, kuid soravat eesti keelt rääkiv perenaine Nora von Schwanenflügel oli veidi imestunud, et nii palju inimesi talu uudistada soovis. Kui esialgu prognoosisid mahetoidu päeva korraldajad pooltsada külalist, siis kohale tuli 80 täiskasvanut ja mitu käputäit lapsi. Kui pererahvas juurde arvata, sai lõunasöögist osa üle saja inimese. Talu tuli huviliste võõrustamisega viperusteta toime.
Ulukitele mahemärki ei anta
Viljandimaa toiduvõrgustik OTT ja Viljandi maanaiste ühendus valisid Paistu vallas asuva Naatsaku talu tutvustamiseks kui mitmes mõttes tähelepanuväärse majapidamise.
Kõige eksootilisemad on mõistagi juba eespool mainitud kodustatud metssead, keda talu noorpere hakkas kasvatama viis aastat tagasi.
«Kõigepealt tõime siia kaks emist ja kuldi. Ostsime need ühest Raplamaa talust, kus oli metssigu kasvatatud juba kümmekond aastat,» kõneles noorperenaine Kersti von Schwanenflügel.
Praegu on põhikarjas kult ja neli emist. Kärssninad elavad metsa alla ehitatud puidust aedikutes, mida piirab omakorda elektrikarjusega traataed. Kahes aias on neil ühtekokku poolteist hektarit liikumisruumi.
Noored tõid metssead tallu, sest nendega on lihtsam hakkama saada kui kodusigadega: ulukid elavad ju talv läbi õues ning nende tagant pole vaja sõnnikut koristada. Varjuda saavad nad aedikusse ehitatud kuutidesse.
«Söögiks anname neile seda, mida oma talus kasvatame: hernest, otra ja nisu. Talvel saavad nad silo ja kuiva heina, suvel aga palju värsket rohelist. Vesi on neil kogu aeg kättesaadav,» kõneles Kersti von Schwanenflügel.
Ulukite kasvatamiseks tuli keskkonnaametist luba küsida, kuid noorperenaise sõnul ei olnud see vaevarikas. Peamine nõue oli see, et kodustatud metssead peavad olema vabadest liigikaaslastest eraldatud.
Täismõõtu kasvab metssiga kahe aastaga.
«Ma ei ütleks, et nende liha kodusigade omast palju taisem oleks. Kui loom on kodutoidu peal kasvanud, on tal ikka hoopis teine mekk kui metsloomal,» kõneles noorperenaine. Enamiku metssealiha tarvitab Naatsaku pere ise ära, kuid jagub ka tuttavatele ja sugulastele. Müügiks nad loomi ei kasvata.
Naatsaku talu muu toodang kannab mahemärki, kuid metssealihale ei ole võimalik seda anda, sest Eestis ei ole veel kehtestatud reegleid, mis määratleksid metsloomade mahedalt kasvatamise tingimused.
Puhkuse ajast mahetoidu päeval osalenud põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ütles selle peale naljatamisi, et metssea mahenõudeks võiks olla näiteks see, et loom saab metsas vabalt elada ja liikuda.
«Eks pea vaatama, kui palju tuleb põllumajanduses metsloomade kasvatamist reguleerida,» arutles ta hiljem «Sakalale» kommentaari andes. «Lisaks metssigadele võib ju kasvatada metskitsi, põtru ja karusid — kõik nad on söödavad.»
Ministri arvates peaks metsloomale jääma ikkagi õigus looduses vabalt ringi joosta ja näiteks naabri põllul sigatseda, kuid samas pole mõistlik nende kodus pidamist keelata.
«Looma piinamine see kindlasti ei ole. Siinsed tingimused on vaieldamatult paremad kui loomaaedades,» tõdes ta. «Ja kui vajadus tekib, tuleb seda valdkonda reguleerida ning targad eksperdid peavad selgeks vaidlema, kust läheb mõistlik piir ulukite pidamisel.»
Teevad pedagoogilist tööd
Põllumajanduse kõrval on Naatsaku talu rahvas ametis pedagoogilise tööga: seal käivad maaelu maitsmas Saksa raskesti kasvatatavad noored ning vabatahtlikud. Praegugi viibib seal üks 17-aastane noormees, kes tuli uurima, kas ta saab talus aastaks vabatahtlikku sotsiaalteenistust. Pikemat aega viibib talus poiss, keda püütakse õigele teele aidata.
Saksamaal waldorfkoolis matemaatikaõpetajana töötav pereisa Markus von Schwanenflügel toob vahel Naatsaku tallu kaasa ka oma õpilasi.
Juhus tõi juurte juurde
Perenaine Nora von Schwanenflügel on sündinud ja elanud samuti Saksamaal, kuid tema juured on Eestis.
«Minu vanaema, kes Naatsaku talu koos oma isaga üles ehitas, viidi 1949. aastal Siberisse. Sinna ta ka jäi,» kõneles perenaine. «Minu vanemad põgenesid viimasel hetkel siit ära ja katkestasid Eestiga kõik sidemed, sest nad teadsid, et eestlastel oli ohtlik lääne inimestega kontakti pidada.»
1991. aastal ilmus Saksamaa pedagoogilises ajalehes artikkel waldorfkoolide loomisest Eestis, muu hulgas Viljandis. Perekond võttis artiklis mainitud inimestega ühendust ning taastas sideme Eestiga.
«Sõitsime siia 1991. aasta suvel, teadmata, mis siin poliitiliselt toimub. Meil oli suur auto, kaasas neli last ja üks Tallinnas õppiv üliõpilane,» jutustas Nora von Schwanenflügel.
Naatsakul elas siis kaks vanainimest ning talu oli väga lagunenud. Pere kolm poega ja tütar olid kohast aga vaimustunud.
Kui senised elanikud surid, tuli 60-hektarise Naatsaku talu õigusjärgsetel omanikel otsustada, kuidas seda edasi pidada. Vähehaaval hakkasid pojad majapidamist üles ehitama ning pere leidis Eestis veetmiseks üha rohkem aega.
Kui vanim poeg Martin tutvus tulevase kaasa Kerstiga, otsustas ta püsivalt Eestisse jääda. Praegu kasvavad nende peres viie- ja kaheaastane põngerjas.
«Martin teeb kõige suurema osa talutööst,» kõneles perenaine, kes elab samuti enamiku aega Eestis. «Minu ja Markuse eesmärk on jätkata pedagoogilist tööd. Kasvatame oma tarbeks loomi ja taimi ning igaüks, kes siia tuleb, peab midagi liigutama, et süüa saada.»
Nora von Schwanenflügel peab väga tähtsaks seda, et talu kasvatab just mahetooteid.
«Sageli küsitakse minult, miks oleme mahedad. Nooremana oleksin vastanud, et mulle on oluline pakkuda oma lastele tervislikku toitu,» kõneles ta. «Nüüd, vanemana, on minu rõhk teine. Mõtlen sellele, et me kõik kasutame seda maad nagu külalised. Ja Eesti on kui väike paradiis, kus on puhas vesi ja rikkumata loodus. Tahan selle seisundi hoidmisele ja parandamisele oma tööga kaasa aidata.»
Mahetoidu päeva korraldaja Kadri Vollmanni sõnul plaanib Viljandimaa OTT tänavu veel mõne toiduvõrgustikuga liitunud talu külastada. Seekordne üritus tehti kahasse Eesti mahepõllunduse sihtasutuse, biodünaamika ühingu ja põllumajandusministeeriumiga.
ARVAMUS
HELIR-VALDOR SEEDER,
põllumajandusminister
Mahetoidu päevast ja toiduvõrgustiku OTT tegemistest jäi mulle väga hea mulje. Mitte ainult sellepärast, et mahetoit on ökoloogiliselt puhas ja tervislik ning talus nähtud elulaad on tasakaalus loodusseadustega — toiduvõrgustik on ka väga hea relv kauba anonüümseks muutumise vastu.
Näeme kaupluses ju järjest rohkem private label’i tooteid, mille puhul me ei tea, kust on pärit selle tooraine ja kes on tootja.
Toiduvõrgustikus on kaubal aga nimi ja identiteet. Kui teame, kust meie toit tuleb, saame hakata paremaid valikud tegema. OTT aitab väiketaludel ellu jääda, luues neile turundusvõrgustiku.