«Kohe näitan nõiaväge, mis võib liigutada mäge. Mul on kange sõnavägi, vägevam kui sõjavägi,» ragistas lapi nõia kehastaja laupäeva hilisõhtul Tõrva staadionil loitsusõnu.
«Tõrva loits» rääkis kogu tõe jüriööst
15. august 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Need pärinesid Hardi Volmeri sulest ja tulid «Tõrva loitsul» esitusele Indrek Hargla loodud legendis «Kogu tõde jüriööst».
Muutus on toimunud
«Rahvast oli palju, kolme tuhande ringis,» lausus Tõrva linnapea Agu Kabrits. Ta lisas, et viiendat korda peetav «Tõrva loits» on esimeste aastatega võrreldes palju muutunud. «Algul oli see küünalde ja lauludega järvemuusikaidüll, aga nüüd on juurde tulnud lavastuslik osa,» märkis ta.
Linnapea sõnutsi on kontserte suviti küll ja küll, aga etendus loob lisaväärtuse.
Pärast Koit Toome ja Voldemar Kuslapi esinemist saadeti staadionitäis rahvast mõnikümmend minutit kestvale vaheajale, et luua etenduse tarbeks lavakujundus.
Püünele toodi tugitoolid, kroonikaraamat ja Lenna Kuurmaa bändi tehnika ning lava tagaseinas seadis end tellingutele üles Viljandi Drumlab.
Siis suunati prožektor Peeter Volkonskile, kes hakkas kroonikaraamatust lugema kogu tõde jüriööst.
Loits tõi vabaduse
«1343. aasta püha Jüri ööl algas suur tapmine Harjumaal, mis toona kuulus Taanile,» luges Peeter Volkonski. Legendi sõnaline osa koosnes raamatutekstist ja Lenna Kuurmaa lauludest. Sündmused arenesid peaasjalikult lava kõrval.
Sinna oli Märt Agu seadnud liikumise rohkem kui sajale mehele, kes andsid aimu, kuidas enam kui 600 aastat tagasi asetleidnud Jüriöö ülestõus välja nägi. Ülestõusnud süütasid põlema põhuga vooderdatud maja ning leekidesse kadusid sirbid ja hargid, võllapuud ja püstkoda.
Pärast ristiusustamist lubasid eestlastest vasallid, et ei ohverda enam vanadele jumalatele, aga nood ei nõustunud taanduma, vaid nõudsid puude ja kivide sees endiselt ohvreid ning saatsid neiu Elale nägemusi.
Ela, etenduse ainuke naine, otsustas seepeale tuua soome sortsilt loitsusõnad, mis lasevad Eestil kunagi kuuluda taas põlisrahvale.
Vabaduselootus jäi kõlama trummipõrinas ja lapi nõia ragisevas sajatuses: «Salmidega salamõrva, salasilma, salakõrva. Värssidega võidan võõra, süntaksiga saksad sodiks, vinelased verevahtu; mul on salasõnarohtu, mis viib velled võidule.»