«Kikerikii, kikerikii!» hõiskab uhke välimusega kukk ikka ja jälle. Järve talu lillelise õue keskel on osmik, milles elavad kukk ja kaks kana. Kikas kireb tihti ning on kuri ja tähtis, tema jalgu ümbritsevad puhvis suled otsekui kuninglikud püksid.
Järve talu perenaine pürib roosihaldjaks
15. august 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Et aias on ohtralt roose ning neid tõotab lähiaastatel aina lisaks tulla, nimetab perenaine teda vahel roosikukeks, ent mõnikord ka aabitsakukeks. Õue vabalt luusima ei saa teda lasta, sest lind kipub peenraid lõhkuma ja lapsi taga ajama ning võib rünnata külastajaid.
Tema ja kaks kana, kellega kukeisand eluaset jagab, on võetud selleks, et järjest täienev roosiväli paremini edeneks. Viiratsi vallas Vardja külas Viljandi järve lähistel asuva talu perenaine Merike Rosenberg ütleb, et roosid kosuvad jõudsamalt, kui neid rammutatakse kanakakaleotisega.
Ühe sulelise sai ta ämmalt, kui kull oli tema oma ära viinud. Sel kevadel ostis talupere enda teada kolm kanatibu juurde, aga läinud nädalal hakkasid kaks ühel hommikul kirema.
Roosivaimustus
Suvemajakese terrassil asuval laual on Merike Rosenbergil nii lina, lauanõud kui kohvitermos roosimustriga. Perenaine ütleb, et otsib pühapäeviti ka Viljandi kirbuturult roosidega kaunistatud nõusid — olgu need pealegi pragunenud. Vahel ostab ta isegi väga vanu ja parandatuid. «Tassidel meeldivad mulle üle kõige inglise roosid: need on roosad ja lopsakad nagu pojengid,» lausub ta.
«Roosid on kõige ilusamad lilled, mida tean. Neid on lugematutes värvitoonides, võin neid lõpmatult imetleda,» räägib naine säravi silmi. «Hommikuti tõusen vara ning istun terrassile kohvi jooma ja õisi imetlema.
Lõikan roosioksi, pean plaani ja unistan,» kõneleb ta.
Merike Rosenberg edendab oma istikuäri ning müüb tuntud roosikasvataja Rein Joosti istikuid. Sel suvel asub ta esimest korda ise 200 roosi silmastama. Eestisse passivad külmakindlad kibuvitsaalused on tal juba olemas.
Roose hooldama ja kasvatama õppis Merike Rein Joosti käe all. Järgmiste aastakümnetega loodab ta rajada vägeva roosiaia, koguda sellele tuntust ja luua hea maine. Viljandimaal roosiistikute kasvatajat ei olegi, taimed tulevad teistest Eesti piirkondadest või välismaalt.
Tihti on müüdavad istikud nõrgad ja külmakartlikud. Merike Rosenberg soovib, et tema kasvatatu oleks tuntud hea kvaliteedi poolest, peaks meie talvedele vastu ning oleks võimalikult haiguskindel. «Tahan saada tõeliseks roosihaldjaks,» naerab ta.
Lilleline lapsepõlv
Roosidega puutus Järve talu perenaine kokku juba maast madalast. Tema vanavanematel oli Viljandis koduaias roosiistandus ning ka muidu olid memme-taati kõvad taimekasvatajad.
«Kõik suvevaheajad veetsin Viljandi turul, tõusin alati koos vanaisa ja vanaemaga varakult üles. Taat Udo Kass müüs roositaimi ja lõikeõisi, meie memmega pakkusime kõiksugu muid lilli, näiteks piibelehekimbukesi,» jutustab Merike Rosenberg.
Turul käimise eest sai tüdruk alati natuke taskuraha. «Kui olin 15- või 16-aastane silmastasime taadiga viimased istikud. Müüsime need isaga järgmistel aastatel. Kuigi olen saanud vahepeal veidi teistsugust õpet, kavatsen silmastada täpselt nii nagu taat omal ajal,» räägib roosikasvataja.
«Lugesin vanaisast jäänud targa raamatu veel korra läbi. Tänapäeval silmastatakse roose nii, et juurekael on mulla peal, aga meie taadiga kaevasime kraavi, võtsime juurekaelad paljaks, puhastasime ära ja panime silmad peale. Seejärel läks kõik mulla alla tagasi. Talveks viisime noored taimed keldrisse,» meenutab ta.
Rosenberg ütleb, et Viljandis Kesk-Kaare tänava aias on veel praegugi roose, mis vanaisa 35 aastat tagasi istutas. Merike ei ole pidanud neid talveks katma, vaid üksnes rammutama ja lõikama.
«Alles on isegi kibuvitsaaluste põõsas, kust taat seemneid võttis. Ühest kohast leidsin põõsa, kus oli kunagi ammu roos, aga nüüd on see kibuvitsaks läinud. Usun, et sealt saab tugevaid aluseid, mis hiljem karmidele talvedele vastu peavad. Nõrga alusega taimed hukkuvad hõlpsasti,» arutleb ta.
Kasutab vanaisa tarkust
«Vanaisal oli 159 sorti, nimekiri on alles. Enamiku olen internetist üles leidnud. Soovin neid paljundada ning loomulikult ka uusi võtta,» peab aednik plaani. «Selleks et roos talve üle elaks, tuleb pookekoht vähemalt seitsme sentimeetri paksuselt mullaga katta. Kui kasvataja seda ei tee, võib külm roosi juba esimesel talvel ära võtta.»
Lillede kasvatamine on Merike Rosenbergi paelunud kogu elu. Omal ajal tahtis ta minna Räpinasse aiandust õppima, aga konkurss oli suur ja ta ei saanud sisse. Nõnda omandas ta Kuremaa tehnikumis agronoomikutse. «Lõpupraktikale sain Vana-Võidu aiandisse. Diplomitöö tegin tomatite ja kurkide kasvatamise kohta,» kõneleb ta.
Seejärel on ta pidanud mitmesuguseid ameteid: Merike on olnud juustuvalmistaja ja koguni Viljandi kasiinos klienditeenindaja. Siis tegeles ta mitu aastat firmas Floreas Viljandi suve- ja kasvuhoonelillede kasvatamisega.
Viimased aastad on Järve talu perenaine ettevõtjana müünud laatadel ja Viljandi turul kurgi-, tomati,- paprika- ja maitsetaimi ning lilleistikuid, viimasel ajal ka roose. Tulevikus kavatseb ta ühtlasi kasvatada rooside kõrvale passivate lillede istikuid: salveisid, kipslilli, nõgeselisi ja muid värviandjaid.
Tänavu kasvatas Merike Rosenberg ka Paide linna amplitaimed. Peale kõige muu käib ta teenustööna aedu hooldamas, muru niitmas ja peenraid rohimas. Mõnes kohas tuleb pritsida roose satikate vastu ja teha muud vajalikku. Tema tööga ollakse väga rahul.
Adru teeb imet
Rooside väetamiseks on Merike Rosenbergil üks kindel nõks: eriti kosutavalt mõjuvat neile adru, sest selles on esindatud terve Mendelejevi tabel. «Mere ääres otsin alati paiga, kus on hästi palju adrut,» lausub ta.
Roosidele passib tema sõnutsi rammus muld. Värsket sõnnikut need ei tahtvat, aga kõdunenud huumuse eest olevat väga tänulikud. Õitsemisele mõjuvat hästi õhk ja päike.
«Heaks talvitumiseks olen kuulnud huvitavat nippi. Tühjade plastist värviämbrite külgedele puuritakse augud ja pannakse anumad turbaga kaetud roosidele,» kõneleb aednik.
Lõpetuseks soovitab Merike Rosenberg tutvuda internetiaadressil www.roosiklubi.eu Eesti roosiklubi tegemistega. Tema ütleb end ammutavat sealt kasulikku infot ja inspiratsiooni.
POOKIMINE
Kõik roosid on poogitud ehk silmastatud vastupidavale kibuvitsale või mõnele muule tugevale alusele.
• Silmastades tehakse kibuvitsa alla mullapinna kohale terava noaga T-kujuline lõige, nii et koor tuleb lahti. Siis tõmmatakse soovitud sordi küljest silm, nii et kaasa tuleb ka natuke puitu. See istutatakse koore alla, tõmmatakse koor uuesti peale, nii et silm jääb välja, ja seotakse niinenööriga tugevasti kinni, et silm pesas ei liiguks.
• Lõpuks tuleb pookekohale muld peale kraapida. Umbes kahe nädala pärast eemaldatakse muld ettevaatlikult ja kui silm on roheline, on silmastamine ehk pookimine õnnestunud.
• Umbes novembris tuleb poogitud taim uuesti mullaga katta ja hoida nõnda kevadeni.
Allikas: http://www.directorie.eu