Samuti on õhus küsimus, kuidas uue põlvkonna lairibaühendust pakkuv ülikiire lahendus õieti tarbijani jõuab. Kui kiire internet on linnades saanud juba nii tavaliseks, et ilma ei osata elu ettegi kujutada, siis maapiirkondades on see enamikule kättesaamatu.

Ülikiire internetivõrgu EstWin tänaseks 22 miljonit eurot maksma läinud projekt kutsutigi ellu selleks, et kaotada digitaalne lõhe maa ja linna vahel.

2009. aasta aprillis vabariigi valitsuse heakskiidu saanud plaan näeb ette, et 2015. aasta lõpuks peab kõikidele kodudele, ettevõtetele ja asutustele olema kättesaadav lairibaühendus, mis võimaldab andmesidekiirust 100 megabitti sekundis.

Mitu vallajuhti on avaldanud aga kahtlust, et maaelu arendamise rahaga ehitatakse valguskaablit hoopis telekomifirmade huvidest lähtudes.

«Korralik internetiühendus oleks maal elavale ja töötavale inimesele ikka suur samm edasi, aga praegu ei kujuta ma küll ette, kuidas see soovijani jõuab,» märkis Halliste vallavanem Andres Rõigas. «Olen kuulnud mitmest omavalitsusest, et veetorud pannakse maha, kuid liitujaid ei ole, sest see on liiga kallis.»

Viljandimaal käivad tänavu kõige mahukamad võrguehitustööd. Maakonda puudutab kuus projekti, mille piikondade kogupikkus on 287 kilomeetrit. Valmis peavad need olema tänavu oktoobriks. Millal kiire internet maasse pandud kaabli kaudu reaalselt inimesteni jõuab, sõltub juba internetiteenuste pakkujatest.

«Meie rajatav valgusoptiliste kaablite võrk on baasvõrk, mida võib võrrelda veetorudega: kui pumbajaamast tuleb asulasse suur magistraaltoru, siis asulas viib vee iga majani peenem toru,» selgitas Eesti Lairiba Arenduse sihtasutuse juhataja Olav Harjo.

Juurdepääsuühendusi loovad tema ütlemist mööda need ettevõtted, kes pakuvad internetiteenuseid.  

Internet jõuab kliendini kas õhu või kaabli kaudu.

«Peab siiski aru saama, et uue kaabli ehitus on väga kallis,» toonitas Harjo. «Maja elektriga ühendamine võib maksta kümneid tuhandeid eurosid, sama suur kulu on maja ühendamisel valguskaabliga.»

Tema selgitust mööda on aga võrgurajamise kulusid võimalik vähendada, jagades need mitme osalise vahel.

Viljandi maavalitsuse arenguosakonna juhataja Kaupo Kase võrdles rajatavat põhivõrku majale vundamendi ehitamisega.

«Kui poleks seda võrku, ei saaks tulevikus mingist kiirest internetist rääkida,» kõneles ta. «Praegu arvavad paljud, et internetiühenduse puhul peab majja tulema juhe. Tehnoloogia on aga tublisti arenenud ning ühel hetkel võib ka mobiilimastist kiiret internetiühendust saada.»

Selleks peavad juba operaatorid ise paigaldama mobiilimastidesse vajalikud seadmed ja saatjad. Kui operaatorid lähiaastatel 3G seadmed uue põlvkonna 4G tehnoloogia vastu vahetavad, siis ei pruugi see garanteerida suuremat levi.

«Levi ulatus sõltub operaatori infrastruktuurist ja kui mastis pole seadmeid, siis pole ka levi,» selgitas Tele2 kommunikatsioonijuht Hans Saarvelt. «EstWin aitab pigem operaatoreid mahu osas, sest 4G võrgus on kiirused kordades suuremad ja olemasolev infrastruktuur võib mingil hetkel hakata kiirust piirama.»

Euroopa Liidu rahast saadi 22 miljonit eurot, et sellega esimesed 2000 kilomeetrit võrku valmis ehitada. Tänavu saab valmis 2300 kilomeetrit, kuid siis on see summa otsas. Mille eest ehitatakse ülejäänud 4100 kilomeetrit, ei ole veel selge.

«Väga loodame, et valitsus leiab lisaraha,» lausus Harjo. «Kui tuleb kõige mustem stsenaarium ja baasvõrgu ehitus saab jätkuda alles aastal 2015, siis loomulikult ei jõua kiire internet inimesteni nendes piirkondades, kus seda ei ole. Olen siiski optimistlik ning loodan, et võrk valmib kokkulepitud ajaks.»

Kuidas aga kiire internet kliendini jõudma hakkab, on üks põhiteemasid, mida arutatakse 29. augustil lairibafoorumil.