Seeniorid avastasid Poola võrratu jaaniöö

Grünwaldi aastapäeval korraldatakse endises lahingupaigas pompöösseid vaatemänge, mida tuleb uudistama palju väliskülalisi. Foto: Diana Pung

Kui seni on käinud vabatahtlikuna välismaal noored, siis viimasel ajal on hakatud samal viisil maailma avastamise võimalust pakkuma eakatele.

Mittetulundusühingu Viljandimaa Vabatahtlike Keskus (VIVAK) vahendusel viibisid programmiga «50+» kuu aega Poolas Varmia-Masuria vojevoodkonnas kolm vabatahtlikku: Anne Jänes ja Veronika Ariva Viljandist ning Diana Pung Kõpust.

Nagu kõneles Veronika Ariva, majutati nad endisesse kommunistlike liidrite puhkebaasi, mis asub järvede ja metsade keskel. Tema jutu järgi oli see nagu ajas tagasiminek.

Ariva sõnutsi suhtuvad poolakad ise paiga minevikku kerge irooniaga. Näiteks oli omaaegsesse valvuriputkasse istuma pandud peata inimese mulaaž, õllepudel käes, ning ühe WC seinale oli tehtud maal, mis kujutas kunagist kompartei liidrit, püksid rebadel.

Eestlastele korraldati palju väljasõite piirkonna linnadesse ja looduskaunitesse kohtadesse. Väga meeldejäävaks osutus festivalilinn Sopot, mis oma kaunite ehitiste ja turistilõksudega pakkus uudistamist terveks päevaks.

Üks poolakate tähtsamaid ajaloosündmusi on Grünwaldi lahing 1410. aastal, kui Poola-Leedu ühisväed lõid taganema seni võitmatu Saksa ordu. Selle võidu üle on poolakad ikka veel uhked ja igal lahingu aastapäeval on selle toimumispaigas kavas pompöössed vaatemängud, mida tuleb uudistama palju väliskülalisi.

Eesti vabatahtlikud osalesid pidustuste peaproovis, sest õigel aastapäeval oleks rahvamass olnud liiga suur ja juurdepääs raskendatud.

«Saime osa ka keskaegsest laadast ja rüütliturniiridest ning imetlesime keskaegseid kostüüme, millega poolakad end sellel päeval ehtinud olid. Meie ülesanne oligi vaatamisväärsustega tutvuda ning kirjutada päevikusse meeldivad asjad ja need, kus oleks võimalik puudusi kõrvaldada,» rääkis Ariva.

Majutuspaigas tegid Viljandimaa naised kõikvõimalikke töid, mis olid vajalikud, et seal saaks alata laste spordilaager: nad korrastasid lillepeenraid, koristasid remondiprahist tube ning värvisid treppe ja piirdeid. Diana Pung kasutas oma arvutioskusi ja koostas majutuskohale kauni reklaamplakati kohaliku fauna esindajatest.

Tulehaldjate tants jaaniööl

Veronika Ariva jutustuse järgi on Poolas jaaniõhtu üks suviseid meelispidustusi. Juba varakult seati korda lõkkeplats ja grillitarbed.

«Keskööl, kui meie noored sõnajalaõit otsivad, lasevad poola neiud vette lillepärja lootusega, et vastaskaldal püüab selle kinni noormees, kellele võiks kinkida oma südame. Et meie elukohas neidusid nappis, sai pärjapunumise töö meie osaks.

Punusime aasalilledest 20 pärga koos kõrkjatest alusega, millele sai asetada põlevad küünlad.»

Pealtnägija kinnitust mööda oli meeliülendav vaadata, kuidas kottpimedas öös liuglesid tumedal järveveel vilkuvad tulukesed, saateks võõrakeelne kaunis lauluviis.

Teiselt kaldalt ei tulnud küll käepalujat, kuid jaaniöö ime ei jäänud siiski sündimata.

«Kui pärast pidu oma metsamajakese poole sammusime, märkasime õhus lendlevaid tulesädemeid,» jutustas Veronika Ariva. «Metsalagendikule jõudes seisatasime lummatult: kogu puudealune vilkus ja helendas. Olime tunnistajad tõelisele haldjate tantsule. Sädemed kord kustusid, siis süttisid uuesti, kerkisid puude latvadeni ja langesid tagasi madalale. Meenus nooruses kuuldud laul lendavast jaanimardikast, mida tookord mõista ei suutnud, sest meie jaaniussid ju ei lenda.»

«Saime seda imet nautida veel nädalapäevad, siis jäi tulehaldjaid öö-öölt vähemaks. Kohalike sõnul saab seda lummavat nähtust imetleda ainult mõni päev pärast jaaniööd,» jätkas ta.

Katoliiklik maa

Eestlased veendusid, et Poola on katoliiklik maa: missadel oli rahvast alati palju ning isegi noored laskusid põlvili ja palvetasid. Samuti täheldas vabatahtlik, et poliitiliselt on kirik väga tugeval positsioonil.

«Sealsed inimesed on siirad, lihtsad ja lahked,» kõneles Veronika Ariva. Tõsi, keeleoskusega nad ei hiilga ning kohalikega suheldes tuli eestlastel kasutada põhiliselt kehakeelt. Laagripaigas leidus veidi ka inglise või vene keele purssijaid, kuid päästjaks osutus noor meeskokk, kes valdas saksa keelt.

Viljandimaalt läinud naised õppisid kasutama ka poolakeelseid fraase, mis kohalikele alati meeldis. Vabatahtlikud said osa traditsioonilistest õhtusöökidest ja kultuurisündmustest ning lõid kaasa käsitöö ja toiduvalmistamise töötubades. Eestlased omakorda õpetasid poolakatele meie tavasid.

Lõpuõhtuks kaeti koos kohalike vabatahtlikega rikkalik eesti söögilaud mulgikapsaste ja -pudruga, kana-klimbi- ja lumepallisupiga. Kohalikud said vaadata Eestit tutvustavat filmi ja kuulata Eestis vabatahtlikena töötanud poolakate muljeid Viljandist.

«Meid saadeti ära rohkete kingitustega,» lausus Ariva ja lisas, et hõbedast südameke tema kaelas tuletab alati meelde, et väike osa ta südamest kuulub nüüd kindlasti Poolale.

SELGITUS

HELEN VISNAPUU,
VIVAK-i juhatuse esimees

See programm, mis on mõeldud Euroopa vananeva elanikkonna aktiveerimiseks, kestab kaks aastat ning järgmisel suvel saab samamoodi Poola minna veel kolm üle 50-aastast inimest Viljandimaalt. Tegevust toetab Grundtvigi elukestva õppe programm, mis rahastab ka eakate vabatahtlikku teenistust.