Alkoholitooted vajavad hoiatavaid silte

Lauri Beekmann Foto: Erakogu

ALKOHOLIPOLIITIKAS LEIAVAD lähiaastatel aset suured muudatused. Julgen seda ennustada, sest paistab, et mitmes riigis on alanud murrang, mis seab rahva tervise ja ühiskondliku turvalisuse aspektid majandusküsimustest ettepoole.

Soomes ja Suurbritannias kaalutakse alkoholireklaami keelustamist. Iirimaal on arutusel alkoholitööstuse ja spordi sponsorlussuhted. Austraalias on kõne all alkoholipudelitele kohustuslike hoiatussiltide panek, Venemaa keelas reklaamida alkoholi ajalehtedes ja nüüd ka internetis. Need on ainult mõned viimastel nädalatel selles valdkonnas tähelepanu köitnud teemad.

Üks Eesti meediast läbi käinud ettepanek tuleb samuti Suurbritanniast. Seal arutatakse, kas alkohoolsete jookide pudelitel ei peaks olema kahju eest hoiatavad pildid. Kas selline meede võiks olukorda parandada?

Kommentaariumides on paljud väljendanud arvamust, et tubakapakkide üsna võikad pildid ei ole avaldanud mingit mõju ega tee seda ka pudelitele lisatavad. Missugust mõju me neilt siis võiksime oodata?

NII NAGU IGA valdkonna poliitika, on ka alkoholipoliitika teadusuuringute järgi mõjusaim siis, kui meetmeid võetakse ühiselt. Erinevad abinõud täidavad seejuures erinevaid eesmärke. Mõne ülesanne võib olla toetada suuremat ja tõhusamat meedet ning suurendada selle mõju.

Kui Eestis otsustati keelata öine alkoholimüük, hakkas osa inimesi juba paari kuu pärast küsima, milline on olnud selle piirangu mõju ja kas alkoholi tarvitamine on vähenenud. Selle meetme tutvustaja ja soovitaja oli olnud Eesti politsei, kelle peamine eesmärk oli kahandada öist kuritegevust ja vägivalda, mis sageli koondus just alkoholi müüvate kaupluste lähistele.

Positiivne mõju ilmnes varsti. Kuigi müügiaja piirang oli kindlasti üks põhjus, miks alkoholi tarvitamine järk-järgult vähenes, oli peamine ülesanne muuta keskkond turvalisemaks.

Uuringud on näidanud, et informatsioonil rajanevad kampaaniad ei mõjuta kuigi tõhusalt inimeste valikuid ja käitumist. See ei kehti üksnes alkoholismiennetuses, vaid teisteski valdkondades. Sellesse kategooriasse võib vist liigitada ka hoiatussildid ja -pildid, mille eesmärk on samuti inimest teavitada ja talle lisainformatsiooni anda. Seega: kas on mõtet tegeleda millegagi, mis enamiku käitumist tõenäoliselt nagunii ei muuda?

TOOTJAD investeerivad reklaami tohutult palju. Laialdase turunduse alla ei mahu ainuüksi traditsioonilised 30-sekundised telereklaamid. Kliente võidetakse ka uute huvitavate toodete turule toomise, hinna kujundamise, kättesaadava müügikoha ja muidugi pakendi kujustusega.

Hiljuti jäi mulle Võru Maksimarketis silma, kui laiali olid alkohoolsed joogid paigutatud. Kaubad on nimetatud kaupluseketis märgistatud lakke riputatud siltidega, et ostja vajaliku kergemini üles leiaks. Selles kaupluses ei olnud võimalik alkoholi silti ühte kohta panna, sest alkoholitooteid leidus kuues kuni kaheksas kohas, sealhulgas pika kassarea ees olevas koridoris.

Ühegi teise tootega sedasi ei toimita. See paneb mõtlema. Nimetasin maakonda, sest on omavalitsuse otsustada, kas alkohol tohib sedasi kaupluses laiali olla või peab paiknema piiratud alal. Võrus ei ole sellele tähelepanu pööratud.

Kui lisame internetis ja plahvatuslikult arenevas sotsiaalmeedias pealetungiva massiivse reklaamitegevuse ning spondeerimise, peame tõdema, et alkoholitööstus on surunud oma toodangu oskuslikult Eesti traditsioonidesse ja igapäevaellu. Alkoholita ei kujutataks elu enam justkui ettegi.

KUI EESTI alkoholitootjate ja maaletoojate liidu esindajal Janek Kalvil paluti hiljuti väljendada arvamust Suurbritannias jutuks olnud hoiatuspiltide kohta, vastas ta muu seas: «Oleme seisukohal, et alkoholi tarbimine on kultuuri osa ja suuresti seotud traditsioonidega.»

Olen sellega nõus. Kultuur või traditsioon püsib üksnes siis, kui sellesse investeeritakse ja seda järgmisele põlvkonnale tutvustatakse. Vastasel juhul see muutub ja traditsioonid hääbuvad.

Alkoholikultuur, mille lahutamatud osad on enese purjujoomine, sõltuvuse tekkimine, tervisekahjustused, haigused, õnnetused ja surm, püsib, sest me õpetame oma noored jooma.

Kui kasvatame neid keskkonnas, kus alkoholi massiliselt reklaamitakse, kus poodides kaupa ostes peab mööduma rohketest alkoholikastidest, lemmikspordiala seostub konkreetse alkoholimargiga ja täiskasvanute karske eeskuju on kasin, ei maksa imeks panna, et meie kombel tahavad ka nemad alkoholi tarvitada.

See on kultuur, mida oleme seni otsustanud toetada ja mille keskel oleme lapsi kasvatanud. Tõsiasi, et meie riiklik regulatsioon ei nõua alkoholitootjatelt pudelitele mitmesuguste andmete lisamist, räägib kõnealuse kultuuri teadlikust säilitamisest.

ALKOHOLITOOTELT ei leia infot kalorite kohta, kuigi suure suhkrusisalduse tõttu on alkoholi energiaväärtus seitse kalorit grammi kohta — umbes sama suur kui puhtal rasval.

Ühtlasi ei leidu seal teavet, et alkohol on nagu tubakas ja asbestki vähki tekitav aine. Sildil ei seisa ridagi alkoholi kui sõltuvusaine kohta ega leia me sellelt hoiatust, et seda ei tohiks tarvitada raseduse ajal. Seal ei ole informatsiooni autojuhtimist ja teatud ravimite tarbimist puudutavate vastunäidustuste kohta.

Väikeseid edusamme siiski on. Osa riike, nagu Prantsusmaa ja USA on muutnud teatud info lisamise kohustuslikuks. Leidub ka alkoholitootjaid, kes on otsustanud lisada teavet eneseregulatsiooni korras. Üldpilt näitab siiski informatsiooni puudumist, sestap on vaja riiklikku regulatsiooni, et see valdkond ei jääks tootjate endi reguleerida.

Alkohoolsetele toodetele hoiatuste ja piltide lisamine aitaks tasakaalustada arusaama, mis kujutab alkoholi ja sellega kaasnevat eluviisi läbinisti positiivse ja normi kujundavana. Alkohol ei ole tavatoode. Seda tuleb tarbida ettevaatlikult, hinnates oma olukorda ning tuginedes seejuures piisavale teabele.

Pole mingit põhjust, miks alkohoolsete jookide pakendid peaksid olema vabastatud selle info edastamisest.