Isegi mitu saunaõhtut ei peleta töömehe nahalt sõnnikulehka

Tõnis Kullama sõnutsi harjub väetist laotav töömees sõnnikulehaga ega tunnegi seda varsti enam. Alles pärast mõnda puhkusepäeva ja saunatiiru hakkab nina taas haistma nahasse imbunud haisu. Foto: Elmo Riig / Sakala

Piirkonnas, mida rahvas teab Loodi teisena, vurises Päidre teeotsas tühikäigul sinine Belarus. Selle taha oli haagitud lägatünn.

«Ehtne maaelu on siin, sõnnikuhais silmini,» muigas Tõnis Kullama, kes vedas möödunud nädalal koristatud odrapõllule väetist. Tema käsutuses oli uus vedelsõnnikulaotur Vredo VT 3926 ehk lägalaotur, nagu ta seda nimetas.

Täie tambiga

Sellise masinaga polnud Kullama enne sõitnud, kuid traktorilaadsetega oli vedelsõnnikut laotanud umbes viis aastat. Kaks aastat pidas ta vahet. Selja pärast. Seljahäda olla traktoristiametis tavaline. «Kui oled mitukümmend aastat Vene masinatega tööd teinud, kaua need seljakondid ikka vastu peavad,» arutles mees.

Tema hakkas põllutöödega pihta juba noorest peast. Ega vanadele saanud alla jääda, tuli anda täie tambiga.

Vedelsõnnikut pütist töömasinasse ümber laadides on Tõnis Kullama sõnutsi tarvis hoolega jälgida, et kusagilt üle ei ajaks. Laoturisse mahub 15 tonni läga, hektari põllu väetamiseks kulub seda umbes 30 tonni.  

Töötades tuleb iga kord sõita uues jäljes, kuid sellegipoolest olevat uue masina tööviljakus kehvake. Riba on kitsas: masin laotab korraga neljale meetrile. Kullama oli roolis juba hommikul kell seitse ega kavatsenud lõpetada enne kella seitset õhtul.

Kuni tulevad külmad  

«Maa peab valmis saama,» sõnas Tõnis Kullama ja viipas Saimre talule kuuluvale alale. Põld oli suur ja Kullama väetas selle tagumist, väiksemat osa. «See jäeti algul tegemata ja nüüd pean uue laadungi võtmiseks kogu aeg siia ette sõitma,» nentis mees.

Terve päeva arvas ta seal kindlasti minevat. «Nõnda kulub üks päev, teine, kolmas, neljas — ja niimoodi jõuludeni välja... Ei, jõuludeni ei tohi,» parandas ta ennast.

Veeseaduse paragrahvi 26 punkti 4 järgi ei tohi väetist laotada 1. detsembrist 31. märtsini ja muulgi ajal, kui maapind on kaetud lumega, külmunud, üle ujutatud või veega küllastunud.

«Aasta esimene pool ei tule niikuinii kõne alla, siis on teed ka kinni,» arutles Saimre talu peremees Toivo Teng. Seevastu mõnel sügisel olevat tema jutu järgi võimalik vedada, kuni tähtaeg kukub. «Eelmisel aastal väetasime täpselt nii kaua, kui sai, aga teinekord on külmad kohal juba kuu aega varem,» ütles ta.

Oma hoidlad veab Saimre talu igatahes tühjaks. Väetist osta on peremehe sõnul kallis, sõnnik tuleb sellega võrreldes odavam. Pealegi tuleb see farmidest niikuinii laiali laotada. «Valikut polegi,» tõdes Kullama.

Sõnnikut ütles ta jätkuvat nii Paistu lehmalaudas kui Kärstnas, aga kui puudu tuleb, on võimalik Eksekost juurde võtta. Tavaliselt olevatki nii, et oma hoidlad saavad tühjaks ja tarvis on lisa.

Mitu tünni vedelsõnnikut

Seakombinaadist oli endisele odrapõllule läga toonud ka Ahti Jõgis. Ta sõitis paakautoga kohale, et pütt uuesti vedelsõnnikuga täita.

«Täitmas tuleb käia mitu korda päevas,» tähendas Jõgis. «Ümberlaadimine võtab umbes 15 minutit.»

Tõnis Kullama lisas, et liiga palju ei tohi sõnnikut põllule ajada. «Kui sellega ladistad, ei kasva järgmisel aastal midagi ja keskkonnaamet on ka kohe kallal,» kinnitas ta ja ruttas jutuajamise vahepeal aeg-ajalt vaatama, kas masina kõhu alt läga põllule ei tilgu.

Mulluse väetamisega oli hästi läinud ning tänavune saak oli käes. Toivo Teng hakkas oma põlde koristama juba paari nädala eest. Eelmise nädala algul oli ta enda jutu järgi rohkem kui kahesajalt hektarilt auku pannud üle tuhande tonni vilja. «Konserveerime seda ega pea, õigemini ei tohigi oodata terade valmimist. Need peavad jääma niiskemad,» rääkis Teng. Nendele, kes tahavad lõigata kuiva vilja, nimetas ta aega, mil tema koristust alustas, liiga varajaseks.

Toona oli ilm odralõikuseks sobiv, aga möödunud nädala algul ei saanud saju tõttu paar päeva masinaid põllule saata.  

Vihm leevendab haisu

Ka sõnnikulaotamist kippuvat vihmane ilm häirima, sest takistavat mingil määral traktori liikumist. Eelmise nädala sadu seda Toivo Tengi sõnutsi veel ei teinud. Maa püsis suhteliselt kuiv ja vihmapäevad ei andnud end eriti tunda. «Õigupoolest vähendab niiske ilm haisu,» lausus Saimre peremees.

Sõnnikut vedavatele masinatele võis niiske ilmaga minna päris lähedale, aga kuiva ilmaga jõudvat lehk suisa Viljandi—Karksi-Nuia maanteele välja.

Vihmast paremini pidurdab haisu uus tehnoloogia. «Masin tõmbab sõnniku kohe maasse,» selgitas Teng. «Ainult vähesel määral tassitakse seda ratastega laiali ja selle haisu vastu aitabki vihm.»

Koos veega imbub väetis kiiremini mullakihtidesse ning lämmastikukadu ja lehk on väiksemad.

Niisiis veavad uue masina tööorganid sõnniku otse pinnasesse, selle asemel et laotada seda maa peale, ja randaal ajab mulla kohe segamini. Uus seade on paraku liiga kallis, et seda suudetaks endale osta — tuleb rentida.

Tõnis Kullama jagas Vredo VT 3926-le ohtralt kiitust. Ta oli lägalaoturiga Saimre talu põllul ametis alles teist päeva, aga kinnitas, et sellega on mugav töötada. Kliimaseade vähendab palavust ja sõnnikulehka tuleb ka vähem.

Täiesti haisuta sõnnikut laotada ei saagi. Kullama sõnutsi lehk lõpuks enam ei häiri. «Harjud ära,» ütles ta ja lisas muigamisi, et isegi kolm-neli päeva hiljem, kui oled mitu ringi saunas käinud, ei kao lõhn viimseni.

«See imbub sisse!» tõdes Kullama oma käsivart nuusutades. «Sa ei pruugi sõnnikuga otseselt kokku puutudagi, aga juba vooliku auto külge panek ja äravõtmine teevad oma töö. Pealegi tilgub üht-teist ikka maha ning saapad või kindad määrduvad.»