Vana kirikukell heliseb uuesti

Hedi Vilumaa proovib taasleitud väikest kella. Kella kiri viitab Riidaja mõisaprouale Gerdruta von Strykile, sündinud Vietinghoffile (1718—1798), kelle poeg Bernhard Heinrich oli Suure-Kõpu mõisa pärija. Foto: Elmo Riig / Sakala

Artikkel ilmus 11. augusti «Sakala» paberväljaandes

Pühapäeva pärastlõunal kõlas Kõpu kiriku tornist teistsugune kellahelin. Suure kirikukella mängu täiendasid väiksema kella löögid.

Õigupoolest on uus kell vanem kui Kõpu praegune, ülemöödunud sajandi algul ehitatud kivikirik. Taasleitud väike kell kannab kirja «LG. V. Vietinghoff. 1793».

Pärast Kõpu mõisnike järeltulijate, perekond von Stryki esindajatega konsulteerimist ja perekonnakroonikate uurimist on jõutud seisukohale, et tegemist peab olema endise pühakoja harjatorni kellaga. Too puukirik pühitseti sisse 1780. aasta novembris.

Mõne aasta eest kiriku inventari registrit uuendades leiti, et praeguse suure kirikukella kõrval peab olema ka vanem väike kell. Selgus, et nimetatud eseme on kogudus andnud 1972. aastal Viljandi muuseumi hoiule.

«Täiesti võimalik, et see vana kell nägi ära kunagise puukiriku, mille kohta on väga vähe andmeid,» kõneles Eesti evangeelse luterliku kiriku Kõpu Peetri koguduse õpetaja Hedi Vilumaa. «Rääkisime ühe Kõpu mehega, kes mäletas, et kell oli kuuekümnendatel aastatel kiriku pööningul. Kahtlemata vedas, et see alles jäi.»

Nõukogude ajal Kõpus teeninud hooldajavaimulik Harri Haamer oli oma töös eri kirikutes sagedasti kokku puutunud vargustega ning seetõttu toimetaski ta väikese kella targu koos mõne teise esemega muuseumisse hoiule. Vasest kell võeti sinna lahkesti vastu ning selle hinnaks määrati 27 rubla.

Mõne aasta eest hakkas niidiots hargnema. Kell leiti muuseumist üles ning kontrolliti ka selle kõla, mis oli ajaproovile suurepäraselt vastu pidanud. Kella restaureeris Juhan Kilumets, kes on Eesti üks tuntumaid kirikukellade tundjaid ja uurijaid. Nüüd ripub kevadel restaureerimise läbinud 219 aasta vanune väike kell kiriku tornis suure kõrval ning hakkab homme kõlama.

«Juhan Kilumets tegi koosmängu proovi ja leidis, et see on suurepärane,» märkis Hedi Vilumaa. «Selle kohta küll andmeid pole, kas nad on kunagi ka koos helisenud.»

Oma toetuse kella helisema panemiseks andis Kõpu koguduse liige Linda Kont, kelle käest leiti sobivad vanad hobuseohjad, mis on asjatundjate hinnangul parim materjal selle töö tarvis.

Kõpu kirikul on kadunud ning kummalisel viisil taasleitud esemetega kogemusi ka varasemast. Nii leiti paari­kümne aasta eest juhuslikult ühest taluhoovist massiivne ristimisvaagen, mis oli ammu kadunuks jäänud.

1734. aastal valmistatud graveeringutega vaagen oli seal kasutusel kanade toidunõuna.