Seni vaid paaripäevaseid laagreid korraldanud Lilli loodusmaja võttis tänavu suurema ülesande: juuli algusest on vanas majas toimetanud mürsikud, kes on pärit lasterikastest või majandusraskustes peredest.
Muhklite suvekool pani Lilli loodusmaja inimesed proovile
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Loodusmajas on suve jooksul aset leidnud neli viiepäevast vahetust, millest viimane lõpeb täna. Enamikus neist osales 18—20 last, kel vanust 10—13 aastat. Ainult viimasesse vahetusse jõudis 13 osalejat. Mõni nimekirjas olnud mürsik oli jõudnud ennast külmetada, teisel olid puudumiseks muud põhjused.
Laagri juhataja ja projektijuht Liina Laanemets loetles loodusmaja verandal, mis sai juunis Karksi-Nuia töömaleva laste käe all värske värvikihi, et osalejaid on laagrisse tulnud 17-st Eesti vallast ja kahest linnast.
Kõige rohkem, 18 last, on Viljandist, kuid palju on laagrilisi ka Pärnumaa Audru ja Saarde vallast. Vähemal hulgal on neid Valga-, Harju-, Rapla- ja Järvamaalt ning Tartu-, Põlva- ja Lääne-Virumaalt.
Mõistagi on lapsed pidanud Läti piiri äärde jõudmiseks läbima pika teekonna. Et peredel oleks kulutusi vähem, saatis Liina Laanemets kohtadesse, kust tulijaid oli rohkem, eraldi bussi. Mõnele laagrilisele sõitsid korraldajad ise autoga järele, teisele panid kokku bussisõiduplaani.
«Paaril vanemal on olnud võimalik ka laps ise kohale tuua,» lisas Liina Laanemets.
Osalejad leiti laagrisse peamiselt Eesti lasterikaste perede liidu kaudu. Selle presidendi Aage Õunapiga pidasid looduskooli inimesed nõu juba siis, kui nad laagri tegemiseks sihtasutuse Kodanikuühiskonna Sihtkapital (KÜSK) taotlusvooru projekti kirjutasid.
Laste laagris viibimist toetas ka enamik nende elukohajärgseid omavalitsusi, kuid mõnel perel tuli maksta väike osalustasu.
Sellesama KÜSK-i projekti käigus osteti Lilli loodusmajja 20 matkamiseks mõeldud tõukeratast, millega lapsed said Ruhijärve ääres ujumas ja Teringi rabas matkamas käia. Soetati ka uued narivoodid, magamisriided ja õppevahendid.
«Taotlusvooru eesmärk oli muuta mittetulundusühingud jätkusuutlikumaks, et nad võiksid endale ise tulu teenida ega sõltuks nii palju projektidest,» selgitas Liina Laanemets. «Saame tõukerattaid ja muid ostetud vahendeid järgmistes lastelaagrites kasutada, rattamatku korraldada ning loodushuvilistele lihtsat majutust pakkuda.»
Mitu põnevat juhendajat
Kuid milleks see laager siis lastele hea oli? Mõistagi andis see neile võimaluse elada viis päeva kaunil Mulgimaal, õppida tundma sealset loodust ning saada oskusi metsas toimetulekuks. Ühtlasi proovisid nad, kuidas saada hakkama ilma arvuti, televiisori, kartulikrõpsude ja kokakoolata — kõike seda Lilli loodusmajas pole.
Liina Laanemetsa kirjeldust mööda ristiti lapsed laagrisse tulles Muhkliteks — need on tegelased, kes tunnevad loodust ja on selle sõbrad. Iga laps sai ka laagri särgi.
Külas käis kauaaegne metsamees ja kaitseliitlane Jaak Põldma, kes rääkis laagrilistele kodutütardest ja noorkotkastest ning õpetas neid metsas liikuma ja lõket tegema.
Mürsikutele jagas teadmisi ka taimetark Kaja Saar, kes rääkis taimede raviomadustest.
Kolmapäeviti tegi loodusmajja visiidi orienteerumisliidu juhatuse esimees Sixten Sild koos orienteeruja Sarmite Sillaga. Nende juhendamisel said lapsed orienteerumise algõpet.
Laagrielu juurde kuulusid veel näidendiõhtu, metsa- ja rabamatk, ujumine, maastiku- ja osavusmängud, mulgikorpide tegemine, rahvastepall, grillimine, vesised võistlused ja palju muudki. Õhtune traditsioon oli vaibatoas muinasjutuvestmine, mida kõik huviga ootasid.
Iga päev käisid lapsed ka loomi talitamas: loodusmaja juures elavad kaks lammast, kanad, jänesed ja küülikud.
Liina Laanemetsa sõnul suhtuvad lapsed loomadesse eri moodi.
«Mõni suurest perest pärit laps peab näiteks suvel maal farmis tööl käima ning neid loomad üldse ei huvita — talitamine on neile tüütu kohustus. Aga rohkem on selliseid, kes tahavad loomade eest hoolitseda ja nendega suhelda. Eriti õnnelikud on need, kes kana pesast muna leiavad,» jutustas ta.
Paljudele esimene kogemus
Kuigi pikk laagrite tsükkel oli korraldajatele üsna väsitav, täitis see Liina Laanemetsa arvates oma eesmärki. Lisaks juhatajale hoidis laagris korda kolm koolituse läbinud kasvatajat.
«Loodame, et lapsed leidsid siit endale mõne tarkusetera ja said uusi kogemusi — paljud neist polnud varem laagris käinudki,» nentis projektijuht.
Juhtus ka seda, et koduigatsus tõi tüdrukute silmi pisarad, kuid pärast esimest õhtut harjusid nad uue keskkonnaga ja viiendaks päevaks olid kõik nagu üks suur pere.
«Paljud lapsed imestasid, et siin ei saa televiisorit vaadata. Üks tüdruk ütles konkreetselt, et ta tahab seebikaid näha,» meenutas Liina Laanemets. Ta lisas, et laagris sai seebikate asemel kaeda õpetlikke loodusfilme ja puhkehetkedel seda ka tehti.
«Lapsed rääkisid ikka internetist ja arvutimängudest, kuid Muhklite suvekoolis said nad viis päeva ilusasti ilma arvutita hakkama.»
Mõnikord unustasid lapsed pärast tegusat päeva vanematele helistada ja siis tulid emadelt ja isadelt laagri juhatajale ärevad kõned.
«Vanemad muretsevad natuke ka üle. Lapsed on laagris tegelikult väga tragid,» tõdes Laanemets. «Mõni küsis isegi seda, kas järgmises vahetuses on vabu kohti — ta tuleks kohe tagasi. Enamik lapsi on avaldanud soovi järgmisel suvel uuesti siia tulla.»
ARVAMUS
AAGE ÕUNAP,
Eesti lasterikaste perede liidu president
Tagasiside vanematelt, kelle lapsed Muhklite suvekoolis käisid, on olnud väga positiivne. See laager oli ka väga soodsa hinnaga ning osal juhtudel said pered selle katmiseks omavalitsuselt toetust. Tavahinnaga laagrid jäävad suurte perede lastele paraku kättesaamatuks.
Sellised suvised laagrid on lastele ääretult vajalikud. Seal saavad nad kogemuse, kuidas perest eemal olles ise hakkama saada. Laager toob nende suvevaheaega vaheldust ning annab uusi teadmisi.
Selliseid projektide toel tehtavaid laagreid leidub Eestis teisigi. Minu pere kaks vanemat last käisid 12-päevases noortelaagris Fän Clab ja tulid sealt tagasi väga tugevate emotsioonidega. Võimalusi leidub, peredel endil tuleb lihtsalt nende vastu huvi tunda.