Spordikooli uus juht ootab treeningutele rohkem lapsi

Ida-Virumaalt Viljandisse kolinud Andres Kallavus on siinset spordikooli juhatanud kolm nädalat ja suuri muudatusi selle ajaga teinud pole. Foto: Kenno Soo

Artikkel ilmus 14. juuli «Sakala» paberväljaandes

Viljandi spordikooli uus juht Andres Kallavus on veendunud, et spordikoolide süsteem aitab lapsi paremini spordi juurde tuua ja seal hoida kui klubide süsteem.

Ida-Virumaalt Viljandisse kolinud 52-aastane Kallavus ei tõtta kohe suuri muudatusi ette võtma. Tal pole plaanis ühtegi treenerit lahti lasta ega ainsatki osakonda sulgeda. Kooli suurimaks mureks peab ta laste nappust.

Te olite enne Viljandisse tulekut Ida-Virumaa spordijuht. Miks tegite otsuse hakata Viljandi spordikooli direktoriks?

Põhjusi oli palju. Üks oli kindlasti see, et minu rohked töökohad olid killustatud. Ma ei saanud pühenduda ühele konkreetsele asjale, sest olin maavalitsuse spordispetsialisti osalisel ametikohal ja samal ajal projektipõhiselt maakonna koolispordi juht. Viimasel aastal pidasin ühtlasi Avinurme gümnaasiumis poiste kehalise kasvatuse õpetaja ametit. Väga palju oli sõitmist.

Kas Viljandi tundus ahvatlev linn või sai määravaks spordikooli juhi amet?

Heietasin ka mõtet siirduda mõnele muule elualale, aga terve mu elu on olnud seotud spordiga. Sattusin märtsis lastega Viljandisse võrkpallivõistlustele ja tuli jutuks, et spordikoolile otsitakse uut juhti. Otsustasin kandideerida ja mind valiti.

Viljandit on kiidetud selle eest, et spordikool on suudetud säilitada. Viimastel aastatel on siiski aeg-ajalt kurdetud, et areng on jäänud toppama ning mitmel alal ei tule siit enam tipptasemel noor­sportlasi. Kas teie arvates on vaja mingit suurt muutust?

Eestis on iga aastaga üha keerulisem noori sporti kaasata, sest muid ahvatlusi on nii palju. Mulle meeldib, et Viljandis on spordikool säilinud, seda pole kunagi kaotatud. Selliseid võib Eestis ühe käe sõrmedel üles lugeda ja need linnad on igal juhul võitnud.

Ma ei oska veel täpselt hinnata, kuidas ja kui palju siit noori tippe tuleb. Arvestama peab sedagi, et noored liiguvad ühest linnast teise. Kui keegi on saanud siinses spordikoolis algteadmised ja esimesed kogemused ning läheb mõnda teise spordiklubisse, siis teda enam eriti Viljandiga ei seostata.

Spordikooli põhiülesanne polegi minu meelest tippsportlasi koolitada. Meie peamine eesmärk on võimaldada üldhariduskoolide õpilastel sporti teha. Viljandis on õnneks alade valik suur ja lastel on, mille vahel valida.

Kas noorel sportlasel, kelle ambitsioonid ja võimed on treeningukaaslaste omadest palju suuremad, peaks olema võimalus Viljandis tippu jõuda või tuleb tal ennekõike võistkonnaalade puhul paratamatult liikuda sinna, kus treenivad teised tipud?

Tõenäoliselt on see paratamatu. Mingis vanuses ja mingitel aladel tuleb tippu jõudmiseks ja seal püsimiseks siit ära minna. Kui B-vanuseklassis on tähtis, et noorel oleks kodukohas võistkond, siis A-klassis on nii, et kui kohapeal pole tugevat võistkonda, peavad tipud siit lahkuma.

Siinses spordikoolis saab tegelda 15 spordialaga. Viljandi linnapea on «Sakalas» maininud, et tulevikus võiksid neist pooled olla eelisarendatavad ja pooled pakkuma lastele alusteadmisi. Kuidas selline idee tundub?

Aladel, kus töötab ainult üks treener, ei ole võimalik saavutada samasugust taset kui valdkondades, kus on kaks-kolm treenerit. Selliseid ühe treeneriga alasid meil on.

Viljandis traditsiooniliseks peetavate alade puhul tundub väljapakutud idee olevat mõistlik. Kergejõustikule võiks minu meelest rohkem tähelepanu pöörata ja noori sinna meelitada. Eestis ei leidu just palju paiku, kus oleksid nii head tingimused kergejõustikuga tegelda kui Viljandis.

Ometi tundub kergejõustik olevat Viljandis viimastel aastatel madalseisus nii tulemuste kui treeningutel käivate laste arvu poolest. Mida ette võtta?

Peamine mure on see, kuidas lapsi üldse spordi juurde meelitada. Abi oleks kindlasti lapsevanemate ja perede soosivast suhtumisest. Kergejõustiku populaarsuse vähenemist on märgata kogu Eestis. Treenerid vananevad ja lapsi jääb vähemaks.

Kas spordikoolis on ka selliseid alasid, mida pole mõtet edasi hoida?

Esialgu ei taha ma selles asjas kindlat seisukohta võtta. Mul on plaan rääkida kõigi treeneritega ja pidada nendega tuleviku üle aru. Järgmisel nädalal koguneb hoolekogu, siis arutame, mis edasi saab. Praegu ma ei ütle, et mõni ala on ülearune.

Kas kõigil spordialadel on mingi kriitiline hulk lapsi ja treenereid?

Praegu tundub, et on. Treenerid on igal alal olemas ja nende motivatsioon tundub kõrge. Teine asi on lastega.

Mul mõlgub mõttes panna spordikool senisest ühtsemalt tööle. Kui laps tuleb spordikooli, teadmata täpselt, missuguse alaga ta tegelda tahaks, võiksid treenerid ühiselt aidata tal seda valida. Lapsed jooksevad niikuinii ühelt alalt teisele. Kui maadlustrennis käiv poiss ütleb korraga, et ei taha sellega enam tegelda, ja ka treener näeb, et tal pole maadlejana erilist perspektiivi, võib ta suunata oma hoolealuse sobivamale alale.

Tahan, et treeneritest saaks spordikoolis ühtne meeskond, kes julgeb lapsi juhatada teiste valdkondade juurde.

Ometi on ju treeneril pearaha pärast vaja võimalikult palju trennis käivaid lapsi.

Just nimelt. Seepärast ongi seda mõtet raske ellu viia, aga arvan siiski, et selline võiks olla treenerite ideaalne koostöö.

Treenerite jutust jääb enamasti kõlama kaks mõtet: esiteks väidavad nad, et oleks vaja noori, ja teiseks ütlevad, et palgad on liiga väikesed. Kas see on teie arvates tõsi?

Vanemad treenerid on ka ise öelnud, et oleks vaja nooremaid, näiteks kergejõustikus, kus vaid üks treener on põhikohaga ja kaks on poole kohaga.

Palkade kohta julgen öelda, et need on konkurentsivõimelised, eriti kui võrrelda neid sellega, mida makstakse Ida-Virumaa spordikoolides. Kui tuleb kõrgharidusega noor,
ootab ta muidugi suuremat töötasu — iseäranis kuuldes, kui palju teised Soomes ehitusel teenivad.

Paraku ei saa neid kahte asja võrrelda ja inimene peab endale selgeks tegema, mida ta tahab. Kas talle meeldib laste ja noortega tegelda ning oma kogemusi ja teadmisi edasi anda või eelistab ta raha teenimise eesmärgil ehitusel töötada.

Kogu Eestit arvestades on treeneritel Viljandis normaalsed tingimused.

Eestis on küll spordikoolide kaotamise tuhinast üle saadud, aga suuresti ehk seetõttu, et neid pole enam kuigi palju alles. Kas teile on kolme nädalaga jäänud mulje, et Viljandis soovitakse see kindlasti säilitada?

Arvan, et piisavalt palju on räägitud, mis on saanud oma spordikooli lõhkunud linnadest. Ida-Virumaa pakub hea näite Kohtla-Järvelt: seal mindi klubisüsteemile ja omavalitsus hakkas klubidele pearaha maksma.

Praegu valitseb seal täielik kaos. Üle-eelmise aasta suurte kärpimiste ajal vähendati Kohtla-Järvel pearaha 50 protsendile. Poole aasta pealt võeti allesjäänud rahast veel 30 protsenti ära. Kui treener on ühtlasi klubi juht ja raamatupidaja, ei saa korrektsest paberitööst juttugi olla ning palka ta endale enam maksta ei suuda.

Jõhvis ja Narvas suudeti spordikoolid säilitada ning seal toimib süsteem väga hästi.

Nii, et spordikool on end süsteemina õigustanud?

Julgen öelda, et Eestis on spordikool see, mis lapsed spordi juurde toob ja neid seal hoiab. Kindlasti leidub näiteid ka heade klubide kohta, aga kahjuks on neid vähe.