Laps vajab eelkõige vähemalt ühe kindla armastava inimese katkematut hoolitsust ja tähelepanu, et kasvada teistega suhteid luua suutvaks täiskasvanuks. Seinad ei saa armastada, nende sisse saab naela lüüa ja sinna nagi riputada.
Lapsed vajavad lähedaste inimeste loodud turvalist keskkonda ja suhet. Kasvava lapse pilt endast ja teistest kujuneb selle põhjal, millised on tema kogemused maailmast ja suhetest ning vanemate käitumisest eri olukordades.
Briti psühholoog ja teadlane John Bowlby on tõestanud, et täiskasvanu võimet luua lapsega toimiv ja turvaline kiindumussuhe mõjutab tema enda kasvueas kogetud tähtsamate inimsuhete iseloom. See, milline on olnud lapse suhe vanemaga vähemalt esimesel kolmel eluaastal, määrab, kas maailm on tema jaoks edaspidi turvaline või ebaturvaline paik.
Vanematena anname oma järglastele armastuse kaudu tegevusjuhendi tulevikuks — selleks ajaks, kui neil on oma perekond. Kiindumussuhe tekib puudutuste, vaatamise, hoidmise ja kuulamise kaudu.
Ma ei jõua kokku lugeda kordi, mil oma kolme tütart söötes, riietades, lasteaeda saates, koos mängides ja tegutsedes, päeva- või ööunne pannes musitan ja kallistan, katsun ja patsutan, neile naeratan ja silma vaatan.
Nii loon oma lastele turvatunde, milles nad saavad hakata maailma uurima.
MIS JUHTUB siis, kui lapsel pole turvalise kiindumuse võimalust? Uuringud on näidanud, et varaste eluaastate suhtemustritel on laste edaspidisele käitumisele, kohanemisvõimele ja enesehinnangule tugev mõju.