Aleksander Simakov: Mis on mis energeetikas?

Aleksander Simakov Foto: PEETER KÜMMEL/SAKALA

VIIMASEL AJAL on ajakirjanduses avaldatud palju artikleid energeetika teemadel, alates tuuleparkidest ja lõpetades tuumajaamaga. Kurb, et paljud sõnavõtjad ei taba asja tuuma.

Kui räägitakse tuumareaktorist, siis millisest nimelt, ja kui tuumakütustest, siis missugusest neist? Radioaktiivseid elemente on rohkem kui üks ning need erinevad üksteisest, mistõttu nõuavad neile sobiva ehitusega reaktorit. Erinevad ka jäätmete omadused, kogused ja ohtlikkus, samuti sobivate elementide varud looduses ning maakide rikastamise ja kaevandamise moodused. Järelikult on tehnoloogilise ahela kõikides komponentides erinev maksumus.

TUNDUB, ET tuumajaamadest kõneldes peetakse silmas U-reaktoritega komplekse, sest viidatakse üha ajaloolistele kogemustele. Uraanil töötavad reaktorid ongi kõige ohtlikumad, ent ometi on maailmas 430 ja ehitamisel veel umbes 30 sellist jaama.

Pole saladus, et tuumareaktorite esmaloojad tegid panuse uraanile kui aatomipommide tooraine lähtematerjalile, kuigi ka siis oli teada, mis elementidest saab energia kätte kõige lihtsamalt, odavamalt ja ohutumalt.

Praegu on aatomipomme sellises koguses, et ei teata, mida ette võtta. Nende laengut saab ümber töötada, ent see on väga kallis ettevõtmine. Ometi tuleb seda teha, sest muidu demineerivad nad ennast ise ja siis hoidke alt.

Ka jaamade tuumajäätmeid on kogunenud ohtrasti. Neid on võimalik töödelda. Aga ka jäätmetest jäävad jäätmed, millest saab lahti ainult neid erihoidlatesse mattes. Karta tuumakütuse varude lõppemist on alusetu. Praegu toodetakse juba üle 16 protsendi elektrienergiast aatomi jõul.

VÄIDETAKSE: tuumajaamad on ohtlikud. Teadaolevalt on katastroofiline reaktori avarii olnud ainult Tšernobõlis. Ent viide Tšernobõlile on variserlik, sest selle jaama reaktor polnud varustatud vajaliku määra lollikindlate kaitsesüsteemidega.

Õhitud pommide arvu ja võimsuse poolest peetakse möödunud sajandil toimunut tuumasõjaks planeedi Maa vastu. Aga kas on tehtud uuringud nende mõjust loodusele ja inimestele sõja tallermaal? Kui ohtlikkus on tõesti märkimisväärne, siis miks tahame üles seada gigantsete ühikvõimsustega agregaate?

Kas hajali paigutatud väiksemad automaatsed kompleksid poleks otstarbekamad? Osatakse ju ehitada väiksema võimsusega seadmeid (nagu laevadel).

HEA OLI lugeda sõnumit Eesti Energia plaanist osta USA-st IRIS-tüüpi tuumajaama seadmed. Kuuldavasti kasutatakse selles tuumakütusena tooriumi (Th), mille varusid leidub ka Eestis. Süsteem on meil teada olevate tuumajaamade omaga võrreldes mitu korda odavam, seejuures ka märksa ohutum.

Kahjuks on omavalitsused reageerinud väljapakutud asukohtadele eitavalt, sest neil on hirm uue ees. Aga Eestil pole tuumajaamale alternatiivi, seda pole teistelgi riikidel. Fossiilsete kütuste lihtsa ärapõletamise aeg hakkab läbi saama.

Nende hävitamine on tulevaste põlvede ees selge kuritegu.

Eestis kaasneb põlevkivi kaevandamisega veel kolossaal­se hulga mageda vee varu hävitamine selle lihtsa merre pumpamisega. Praktika näitab, et põlevkivi kasutamine energiaallikana suundub tupikusse. Rääkimata õhku paisatavast süsinikdioksiidist ja tolmust, saastavad põlevkivi suures koguses kaevandamine ja kasutamine ümbritsevat maa-ala radioaktiivsete ainetega. Sisaldab ju põlevkivi diktüoneema kiltkivi, millest kunagi Sillamäel püüti tööstuslikult uraani saada. Ohufaktoritele lisanduvad veel lämmastikühendid ja radoon.

EESTI ENERGIA tahab Balti soojuselektrijaama ajakohastada. Teadmata, vähemalt avalikustamata on, kui palju see maksma läheb. Uskudes infot, mille kohaselt on kahe aasta vältel moderniseerimiseks kulunud 8,8 miljardit krooni, pole ettevõtmine odav. Loodetavasti on kulutusi võrreldud tuumajaama ehitamise omadega.

Einari Kisel on öelnud, et tuumajaamas saadava elektrienergia omahind on kaks  korda odavam, tuumakütuse maksumuse osa omahinnas on vaid kuni 10 protsenti  ning selle kahekordistumisel tõuseb omahind ainult 11 protsenti (gaasi korral 60, söe ja turba puhul 30 ning puidu puhul 52 protsenti).

Need suhtarvud kõnelevad selgelt tuumajaama kasuks. Kui suured on aga samade suuruste absoluutväärtused, et hinnata olukorda apoliitiliselt? Tuleb ju kogu kõnealune protsess tarbijal kinni maksta.

Tavakodaniku praegused kulutused energiale peegelduvad arvetes väga mõjusalt. Pärast nende tasumist jääb hinge äng, nagu oleks röövitud. Sissetulekutega võrreldes tundub, et nii see ongi.

Monopoolse energia müüjad soovitavad rahvale kokkuhoidlikkust, rahvas vastab: ärgem määrigem kaela põhjendamatult kallist! Eestimaalaste (otsesed ja kaudsed) kulutused energiale ületavad juba ammu mõistliku piiri ning lähenevad absurdile. Ilmselt on süü mõlemapoolne.

KAHJUKS PEAB tunnistama: kuni pole tuumajaama, tuleb jätkata olemasolevate jaamade moderniseerimist, kuid mitte ainult.

Seni pole midagi räägitud infrastruktuuride moderniseerimisest, ometi aeguvad ka need, sealhulgas ülekandeliinid. Kõik infrastruktuuriga seonduv on väga lai ja omaette käsitlemist nõudev teema.

Jutud suurtest personali koolitamise kulutustest pole tõsiselt võetavad.

Õppimisvõimelisi poisse ja tüdrukuid meil jätkub ning nende koolitamisega tuleb tegelda niikuinii, sest manalasse minejate asemele tulevad uued ja ka tehnika areneb. Õppimiskohtadest pole ilmselt puudust. Murelikuks teevad muud asjaolud.

Jälgides seniseid arutelusid, tekib lootusetuse tunne. Poliitikute väljaütlemised ei talu mingit kriitikat, sest neis puudub loogika ja argumenteeritus.

Läbipaistmatus mõjub mustkunstnike trikitamisena ja arusaamatu on teatavasti hirmutav. Isegi Marek  Strandberg lööb tolmu üleskeerutamises teravmeelselt kaasa. Milleks küll? Tal peaks ju teadmisi jaguma.

IGASUGUSED argumenteerimata vaidlused on hämamine. Tehniliste probleemide usaldamine poliitikute ehk diletantide ainupädevusse on tee, mis annab tankistidele võimaluse leida just neile sobivad lahendused.

Suurte asjade ümber voolavad suured rahad, loomulikult ka võimalused, mis ahvatlevad selliseidki tegelasi, kellele pole miski lubamatu ega püha.

Tankistid tuleb kindlasti tuumajaamast eemal hoida, vastasel korral on normaalset tulemust asjatu oodata. Ainult valitsus on suuteline ja ka pädev kaitsemüüri looma.

Energiamajandus vajab ajakohastamist ja ka reformimist ning suundumus tuumajaamale on ainuõige.