/nginx/o/2012/08/08/1261048t1h764a.jpg)
Kes väikestest tüdrukutest ei unistaks suurtest pulmadest? Seljas lumivalge printsessikleit, käes lehviga roosikimp, ning juba kõlabki pulmamarss, mille saatel sisened kirikusse. Viljandimaal täitub selline unistus igal viiendal pruudil, kelle abielu algab pühakoja altari ees.
Viimase viie aastaga on abiellumistrend Viljandimaal vähenenud. Kui viis aastat tagasi ütles jah-sõna ligi 200 paari, siis eelmise aasta lõpuks oli nende arv taandunud 130 ringi. Sama muutus on toimunud kiriklike laulatustega. Kui 2007. aastal sõlmiti jumala palge ees mehe ja naise liit 42, siis mullu kõigest 24 korral.
Viljandi Jaani koguduse õpetajat Marko Tiitust, kes on üks Viljandi viiest abielu sõlmivast vaimulikust, ei üllatanud, et perekonnaseisuametis registreerib abielu rohkem paare kui laulatatakse kirikus. «Ühiskond, kus kristlaste hulk on vähemuses, ei saagi eeldada, et rohkem on kiriklikke laulatusi.»
Tiitus selgitas, et laulatuse menu jääb tagasihoidlikuks ka kiriku seatavate tingimuste tõttu. Nimelt peavad enne laulatust mõlemad, nii pruut kui peigmees, olema ristitud ja leeritatud. Jumala palge ees sõlmitud liit tähendab seda, et inimesed jäävad ühte kogu eluks, kuni surm neid lahutab.
Tiitus usub, et tema käe all valivadki laulatuse need inimesed, kes on jõudnud äratundmisele, et tahavad elu siduda kristlike põhimõtete järgi. «Sellised inimesed eelistavad bürokraatlikule lepingule elus uut kvaliteeti,» sõnas ta.
Paarid teavad, mida teevad
Jaani koguduse õpetaja tõdes, et muidugi leidub ka neid inimesi, kes astuvad kiriku juurde mõttega, et see on lihtsalt ilus hoone, kus abielluda, kuid neil pole piisavat motivatsiooni, et edasi jännata: juba leeris käimisele kulub neli kuud.
«Üheksakümnendate algul, kui Eestis kujunes välja usuvabadus, oli selliseid inimesi rohkem. Nüüd aga enamik paare teavad, miks nad tahavad kirikus abielluda ning mida peavad selleks tegema,» rääkis Tiitus ning lisas, et ilusaid kohti, kus abielu vormistada, on Eestis teisigi.
Ka vaimulik ei pane kõiki soovijaid paari pühakojas. «Kord pidasin tseremooniat Leigo järve ääres,» lausus Tiitus. «Enamik laulatusi on siiski kirikus. Toiming sobib sinna nii vaimuliku atmosfääri kui ka näiteks oreli ja helivõimenduse tõttu.»
Et mees ja naine mõistaksid paremini ees ootavat kooselu, on Jaani koguduses paariminejatele abielukoolitus. «Seal üritame meest ja naist loengu ja paaristöödega mõtlema panna, et abiellumisel on peale lillekimbu ja muusika ka sügavam sisu.»
Lisaks esmastele abiellujatele saavad kirikusse tulla need paarid, kes on juba seaduse silmis abielus. «Enamik neist soovib laulatusega tähistada hõbe- või kuldpulmi ning on ka neid, kes nõukogude ajal ei riskinud kirikus abielluda.»
Vaimulik tõdes, et sellised laulatused on väiksemad ja perekondlikumad. «Väga südamliku laulatuse pidasin kord abiellujate juures kodus. Mehel oli kaugelearenenud vähk ning laulatus oli sellele paarile üks tegu, mida nad tahtsid enne mehe lahkumist ühiselt ette võtta.»
Kas peoga või ilma?
Eelmisel suvel Viljandi Jaani kirikus abiellunud Gerly Lehtmets tõdes, et ei kujutaks praegust elu ettegi, kui oleks pulmad pidanud teistmoodi. «Mulle väga meeldib kirikliku laulatuse juures tõsiasi, et räägitakse mehe ja naise igavesest liidust — mida jumal on paari pannud, ärgu inimene lahutagu,» seletas Lehtmets.
Naine rääkis, et enne abikaasa Meelisega kirikusse minekut oli kaalumisel mitu varianti. «Meil oli valida, kas registreerime vaikselt kahekesi perekonnaseisuametis või korraldame suure peo uhke tseremoonia ja paljude külalistega,» jutustas ta ning lisas, et tema toona tulevane abikaasa pooldas viimati nimetatud varianti.
Et pruut oli varem ristitud ja leeritatud, oli peigmees see, kes pidi ette võtma leerikursuse. «Algul polnud ta ideest just sillas, kuid ma soovitasin, et võiks seda kas või silmaringi avardamiseks proovida,» rääkis Gerly Lehtmets. «Inimest sundida ei saa.»
Kui mees oli esimesed korrad leerikursusel käinud, muutus tema suhtumine positiivseks. Naine toonitas, et paarile oli abiellumine oluline osa kooselust ning kuna neil oli kindel soov kogu ülejäänud elu koos veeta, ei olnud väikesed viivitused nagu leerikursuse läbimine mingi takistus. «Kui neist kujunevad takistused, siis järelikult on paaril vaja midagi enda jaoks lahti mõtestada ja selgeks mõelda,» arvas Gerly Lehtmets.
Viljandi maavalitsuse rahvastiku toimingute talituse juhataja Sirje Tamm rääkis, et perekonnaseisuametis on suuri pulmi vähe. «Viimasel ajal on valdavalt eelistatud abielu sõlmida kas kahekesi või väheste, kõige lähedasemate inimeste juuresolekul.»
Tamm tõdes, et traditsiooniliselt abiellutakse kõige rohkem suvekuudel ning augustiks on maavalitsuses end kirja pannud 20 paari.