Viljandis huvilisi mootorrattaga sõitma õpetavad koolitajad nendivad, et kaherattaliste kohta käivat kirjandust võiks rohkem olla, kuid korralik õpe ei jää nende sõnul selle pärast andmata.
Koolitajad: Viljandis saab mootorrattur hea õppe
/nginx/o/2019/07/15/12366781t1h4384.jpg)
8. august 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelmisel nädalal kirjutas ajakiri «Autoleht» liiklusspetsialist Enn Poola diplomitööst, milles autor jõudis järelduseni, et suure osa mootorrattajuhtide sõiduoskus on väga kehv ning seetõttu võivad nad end surnuks või vigaseks sõita ka heades liiklusoludes tühjal teel.
Mootorratturite kesise sõiduoskuse põhjusena tõi Poola välja nende ebapiisava koolituse, tõdedes, et paljud sõiduõpetajad ei oska mootorratta juhiloa taotlejaid õigesti õpetada.
«Sakalaga» vestelnud Viljandi sõiduõpetajad leidsid üksmeelselt, et mootorratturite koolituse tase oleneb suuresti autokoolist, kuid Viljandis antakse seda professionaalselt.
Motikamehest sõiduõpetaja
Autokooli Alopex juhataja Jaak Alesma avaldas arvamust, et mootorratta juhiluba ei anta niisama ning kes on nõutud eksamid edukalt sooritanud, peab järelikult ka sõita oskama.
«Iseasi on muidugi see, millisel tasemel sõiduoskusest käib jutt,» täpsustas Alesma. «Autokoolidest ei hakka iialgi tulema üdini professionaalseid juhte. Loa äsja kätte saanud sõitja on ikkagi algaja.»
LRK Autokoolituse juhatuse esimees Jaan Kleemann märkis, et riiklikult sõidueksamilt läbisaanute osa on mootorratturite puhul 80 ja 90 protsendi vahel. «Ma usun, et see peaks sõiduoskuse kohta üht-teist näitama küll,» sõnas ta.
Jaak Alesma, Jaan Kleemann ja autokooli Rool juhataja Toomas Siimson kinnitasid ühtviisi, et mootorratturi loa taotlejaid juhendav koolitaja peab ise olema kaherattalistega hästi tuttav. Sõitmisoskused lähevad õpetajate tõdemust mööda kiiresti rooste ning seepärast võiksid koolitajad nende sõnul igal aastal ka ise kaherattalise selga istuda. Nii Alesma, Kleemann kui Siimson on pikaajaliste kogemustega mootorratturid.
Võimeid hinnatakse üle
Mootorratturite põhjustatud liiklusõnnetustest rääkides tõid sõidukoolitajad välja kaks tähtsat tegurit: sõiduoludega arvestamata jätmine ning oma võimete ülehindamine. Jaan Kleemann ütles, et teisel puhul ei ole tähtis, kus on kellelgi võimete piir.
«Kui kurvi minnakse kiirusega, millega ei ole puht füüsiliselt võimalik seda läbida, ei loe, kas ratast vallatakse suurepäraselt või mitte,» rääkis Kleemann.
Toomas Siimson teadis öelda, et sõitma õppides hakatakse nautima vabaduse tunnet, mis kaherattalisel tekib.
«Kiirusega harjub kähku ja tekib kihk seda aina juurde panna. Sellest, et üle piiri mindi, saadakse pahatihti aru tagantjärele, kui õnnetus on juba juhtunud,» kirjeldas ta.
Jaak Alesma rääkis, et tema teada on ilmunud vaid üks eestikeelne mootorratturite õpetamiseks mõeldud õpik — «Mootorratturi ABC». Suur osa materjalist, mida tema kasutab, on soome keelest tõlgitud.
«Õpikuid võiks tõesti rohkem olla,» nentis Toomas Siimson. «Just selliseid, mis keskenduvad sõidutehnikale: õigele kehaasendile ja muule sellisele.»
Ta avaldas arvamust, et eesti keelde võiks tõlkida mõnes teises keeles ilmunud raamatuid ja kirjutada päris uusi õpikuid — selleks on Eestis piisavalt spetsialiste.