Marek Sadam jagab tasuta elamusi

Läinud reedel esines Marek Sadam Suure-Jaani lähistel Pärna puhkekülas, mullu maakonna kauneima maakoduna presidendi aumärgi pälvinud talustiilis kompleksis koos klaverisaatja Tõnu Laikrega. Foto: Egon Valdaru

«Pilistveres ja Pärna puhkekülas oli isegi liiga palju rahvast,» ütles neis paikades läinud nädalal tasuta kontserdi andnud laulja Marek Sadam.

Juba kolmandat suve annab ta «Suverännu» sarjas Eesti kõrvalistes kohtades kontserte, mis on tema sõnutsi mõeldud väikesteks, lihtsateks ja intiimseteks kohtumisteks.

«Tore oli, mulle meeldis väga,» tõdes neljapäeval Pilistveres Ingli kohvikus olnud kontserdist kõneldes Kõo valla kultuuritöötaja Katre Saar. «Ostsin kaks plaati ka. Aga mõni sõber ütles, et laulja peaks ikka ise laulma, mitte nii palju publikut kaasama. Veel öeldi, et see, et ta nii palju räägib, ei ole õige. Aga minule sobis — sain naerda. Ja ühe laulu ajal läksid silmad märjaks.»

Reede õhtul Suure-Jaani lähistel Pärna puhkekülas antud kontserdilt jäi kõrvu helisema mitu südamlikku lugu. Eriliselt puges südamesse laul pealkirjaga «Ingel». Enne loo esitamist rääkis muusik, kui armsad on väikesed lapsed, ning pöördus publiku hulgas oleva lapsevankriga ema poole ja ärgitas kõiki soovijaid lapsukest uudistama minema.

«Väike sülelaps on nii imeline, et tekib tahtmine ta ära süüa. Hiljem, kui nad suuremaks kasvavad, mõtleme, miks me seda ometi ei teinud,» pajatas Sadam naljatlevalt.

«Aga sõrmel sügelemas silituste suled. Ingel, väike inimene, ütle, kust sa tuled,» laulis ta siiralt, lihtsalt ja südamlikult. Tundsin kurgus klompi ja silmis heldimuspisaraid.

Eklektiline kontsert

Sadam suhtles publikuga palju ja esitas ohtralt vürtsikaid vahetekste. Mitmel korral katkestas ta alustatud laulu ja alustas hoopis mõne loo rääkimist. Muusik kiitis Ain Arulale kuuluva Pärna puhkeküla ilu ja hubasust, kõneles reisidest Itaaliasse ja Ameerikasse ning rääkis elust ja inimestest. Tihti pöördus ta publiku poole, pärides näiteks: «Kes teist on kunagi käinud rahvatantsutrennis? Aga ratsutamistrennis? Poksitrennis?»

Publik istus pinkidel ja sõõridena muruväljal, hulk lapsi hullas naabruses mänguväljakul, sealt kõlas nende hõiskeid ja kiige kääksumist.

«Mulle meeldib väga, et minu kontsertide publiku seas on eri vanuses inimesi, sülelastest raukadeni. See on nagu perekond,» kõneles Sadam ning rääkis oma isast, õest ja päev varem sünnipäeva tähistanud emast. Ning sellest, kuidas ta eelmisel päeval andis ema ja isa õhutusel plaanivälise kontserdi Lõhavere hooldekodus.

«Sõstrapõõsaste vahelt leian sind, võililled peos. Päikses aega meil kahel, teeme siis väikese peo,» laulis artist ning pajatas vanaema mustikakissellist ja vanaisa meest. Taas ja taas üritas ta rahvast laulma saada, jäädes ise vahepeal sootuks vait. «Igal aastal juuni algul räägitakse ikka, et Suure-Jaani on laulupealinn. Näidake nüüd, et on!» Vahel kõlas rahva laul soravamalt, siis jälle kobavamalt.

Enamik Sadama vaikseid ja südamlikke laule on ju üsna tundmatud. Nii puistas ta sekka tuntumaid palu. Täpsemalt suutis publik laulda «Põdra maja» ning üht pala Kukerpillide repertuaarist.

Seinaäärne poiss

Tasuta kontserte annab Marek Sadam oma sõnutsi selleks, et pakkuda inimestele rõõmu ning samal ajal tegelda oma meelistegevuse rändamisega, mille käigus saab avastada uusi kohti ja inimesi. Oma kinnitust mööda on talle suurim tasu inimeste siiras rõõm ja tänusõnad.

Hinge liigutavad ka väikesed, südamest tulevad kingitused, mida esinejale on tehtud. «Minu kontserte on saatnud metsataat ja metsamoor, kes on kinkinud korve ja murakaid,» kõneles ta. «Vahel on toodud seapõrsas.»

Olles silmanud esireas istuvat meest, kelle paremal käel oli lapseootel naine, lisas ta naljatamisi: «Ja minu sõber Margus kingib mulle oma naise koos lapsega. Nii ma ots otsaga kokku tulengi.»

«Facebookis on küsitud, miks ma Tallinnale lähemal kontserte ei anna. Olen neil soovitanud meile külla tulla,» sõnas Sadam ning laulis: «Tallinn pole ainult Eesti.»

Eestis ei ole tema sõnul staare, sest riik on väike. «Kui tulen Eestisse, panen toasussid jalga ja lihtsamad riided selga — olen see, kes ma päriselt olen.»

Ta tuletas meelde, et kooliajal oli ta pigem tähelepandamatu, seinaäärne noormees. Ja tegelikult on ta seda vist tänaseni.

Pärna puhkekülas on omaette vaatamisväärsus Eesti eri paikadest kokku veetud palkidest hoolikalt taastatud aidad. Enne kontserti märkasin neist suurima tagaukse avas kontserdiks valmistuvat Sadamat, kuulus juuksepahmakas ontlikult pearäti alla peidetud. Me ei tundnud teineteist ja kui meie pilgud kohtusid, lõi ta silmad häbelikult maha.