PARAKU POLE viimasel ajal olnud võimalust kuulda või lugeda kauaoodatud teadet, et eriarstide juurde pääsemiseks ei ole enam vaja kuni pool aastat (sic!) kannatlikult järjekorras vaevelda.
Sotsiaalministeeriumi asendustegevus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keskealisel inimesel hakkas üks silm äkitselt, vaat et päevapealt märksa halvemini nägema. See segas juba töötegemist, ent kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.
Ta läks arsti juurde. Seal ilmnes, et silmaarsti järjekord ulatub oktoobri teise pooleni või lausa mardipäevani välja. Mida niisuguses olukorras teha? Mõistagi kibekähku eraarsti juurde minna — tühja sellest 36 eurost, peaasi et abi saaks.
Läinud neljapäeval pääseski hädaline vastuvõtule. Arst suunas patsiendi kohemaid keskhaigla silmaosakonda operatsioonile. Esmaspäeval jõudis patsient kirurginoa alla ning on nüüd paaripäevase laatsaretis viibimise järel kodus kosumas. Paranenuna saab ta ehk mõne aja pärast riigiasutusse tööle tagasi minna.
Mis juhtunuks siis, kui inimesel poleks olnud võimalik erasilmaarsti poole pöörduda ja ta pidanuks kõhna rahakoti tõttu ootama silmapõhja tekkinud kahjustuskolde ravimist lume tulekuni? On enam kui tõenäoline, et ta oleks saanud jäädava nägemiskahjustuse ning pidanud taotlema puudeastet.
TEMA POLE kaugeltki ainus, kes niisuguse probleemi otsa on sattunud või satub. Toon teisegi näite. Mu pojapoeg läheb esimesse klassi ning enne kui poiss koolitsuraseisusesse pääseb, tuleb temaga käia mitme arsti vastuvõtul.
Kõrvaarsti juurde pääses laps üsna hõlpsasti, aga silmaarstiga oli lugu keerulisem. Enne läheks issanda päike sadakond korda looja, kui poiss temalt vajaliku paberi saaks. Järelikult tuleb emal siirduda temaga, rahakott näpu vahel, eraarsti manu.
Küllap on tänavu tuhandete kaupa neid poisse ja tüdrukuid, kelle vanemad peavad loovutama perekonna kasinast eelarvest «vabatahtlikult sunniviisil» märgatava osa erasilmaarstidele, et laps ikka esimesse klassi pääseks.
Kui pöörduda sotsiaalministeeriumi poole ja tunda huvi, mida sealsed arvukad kõrgepalgalised ametnikud saavad ja soovivad ravijärjekordade lühendamiseks ära teha, saaksime kantseliidiformuleeringutesse uppuva mittemidagiütleva selgituse, milles ravijärjekordade pikkust põhjendatakse muu hulgas arstide vähesuse ehk teisisõnu nende võõrsile siirdumisega.
Ei sotsiaalministeerium, valitsuskoalitsioon ega haigekassa ole olnud suutelised meditsiinisfääris tekkinud ja paraku süvenevat nuriolukorda lahendama. Vastupidi: asjad lähevad järjest halvemaks.
OLEN OLUKORRA leevendamiseks saatnud sotsiaalministrile soovitusi, kuidas Tartu ülikoolis ettevalmistuse saavaid arste tulevikus rohkem kodumaale tööle jätta.
Seni on asjasse süvenemata eiratud kõiki ettepanekuid sõlmida kõrgkooli astujaga leping, et ta on nõus hiljem viis kuni kümme aastat kodumaal töötama. Kui noor inimene soovib kohe siirduda naaberriiki suurt raha teenima, siis õppigu papa-mamma kulul või võtku pangalaen.
Mis niisuguses lahenduses taunitavat ja ebademokraatlikku oleks? Paljud ettevõtjad õpetavad ju endale ise töötajaid välja — mõistagi tingimusel, et nood jääksid neile ametisse.
Arstide puhul on nii spetsialisti õpetav kui talle tööd andev subjekt riik. Milles seisneb siis takistus? Kas ametnikud on otsustusvõimetud või napib neil riigimehelikkust?
SELLE ASEMEL et keskenduda ravijärjekordade lühendamisele ja teiste tähtsate sotsiaalprobleemide lahendamisele, on sotsiaalministeeriumi tervishoiuala asekantsleri Ivi Normeti kureeritav ametnike kohort pühendunud laialt reklaamitavale, aga tühisele, et mitte öelda totrale asendustegevusele: kuidas likvideerida asutustest hiljuti ministeeriumi enda nõudel ehitatud suitsetamisruumid ning kihutada laiali restoranide ja kohvikute välisukse man sigaretti kiskuvad tubakasulased.
On absurdne soovida, et kõik suitsetajad paugupealt olematusse haihtuksid. Ja keda see asutuse nukataguses uberikus suitsu kiskuv nikotiinik ikka nii väga häirib? Tubakapõlgur ju sinna tavaliselt nina ei pista.
Kuid vaata aga vaata: asekantsler ise võtab televisioonis sõna suitsetamise vastu, ehkki rahva tervist rängalt kahjustava olukorra — puhuti lausa kättesaamatuks muutunud eriarstiabi seda ju ometi on — leevendamiseks ei tõsteta kõrt kõrre peale.