Karin Peebu asub vallutama Eesti istikuturgu

Peebude aed on nii suur, et pereliikmete leidmiseks helistab Karin Peebu vahel koduõuel olevat uhket kellukest, mille pererahvas hiljaaegu kolikambrist leidis ja korda sättis. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Varsti püstitatakse Viljandi—Karksi-Nuia maantee äärde sildid, mis juhatavad Loodi küla lähistel oleva Risttee istikumüügiplatsini. Sellest kevadest oma kaubaga turgudel ja laatadel väljas olnud Karin Peebu loodab seal tulevikus pakkuda rohkelt ka neid lilli ning ilupuid ja -põõsaid, mida muudest istikuäridest ei leia. 

Aastaid kaubanduses tegutsenud, viimasel ajal väliüritustel ja motokrossidel teenindajana väljas olnud Karin Peebu müüb nüüd FIE-na istikuid. Nii on ühendatud naise aiandus- ja müügikirg. Aiandushuvi peab ta suisa meeldivaks haiguseks. «Kui meie, taimehuvilised, näeme laatadel midagi huvitavat, siis jookseme tormi ja oleme valmis selle soetamiseks viimse raha välja käima,» naerab ta.

Suur unistus

Aiandusele pühendus Karin Peebu alles pärast 30. eluaastat. Tagantjärele on tal kahju, et see tõbi tabas teda nii hilja, sest aianduses võib kuluda hulk aega, enne kui tulemust näeb. Mõni püsilill idaneb kolm-neli aastat ning suureks sirgumine kestab sama kaua või kauemgi.

Oma istikuärist oli naine unistanud juba ammu. Kui ta asus 2007. aastal Luua metsanduskoolis õppima maastikuehituse eriala, lõi säde lõkkele. Karin Peebu ütleb naljaga pooleks, et pürib oma aias just eelnimetatud arvu poole.

Selleks et koolist korralikku pädevustunnistust saada, oli vaja meeletult õppida. Erilisena on talle meelde jäänud Hispaanias Valencias sooritatud kahenädalane koolipraktika. Välismaale pääsemine oli juba omaette ime ning mälestused püsivad kustumatud. Nii mõneski paigas võis Hispaanias näha haljastust, mida põhjamaal kindlasti teha ei julgetaks. Näiteks Valencias olid purskkaevudega kanalite põhja paigutatud veripunased glasuurplaadid.

Oma aias Karin Peebu ekstravagantseid asju teinud ei ole, aga suur on Risttee talu iluaed küll. Vanavanemad soetasid pärast sõda paiga, kus pidasid pudulojuseid. Nüüd on perel üksnes kanad, heinamaa arvelt kasvab ja täieneb ilupuudele ja -põõsastele ning lillepeenardele mõeldud ala.

Ainuüksi muru on juba üle hektari, sestap juhtub, et Peebude pere noorima liikme Steveni ja ema Virve leidmiseks tuleb Karinil appi võtta telefon või helistada koduõuel olevat kella, mille pererahvas hiljaaegu kolikambrist leidis ja korda sättis.

16-aastane Steven on vahel aidanud Karinil laadal välismaalastega inglise keeles suhelda. Virve omakorda on aias kõva käpp, temalegi on aiandus kirg. «Suur on ka minu isa Hillari panus. Tema hooleks on muru niitmine, trimmerdamine ja hekkide pügamine,» loetleb Karin Peebu.

Teeb haljastusplaane

Juba Luual õppides hakkas Karin Peebu tuttavatele ja sõpradele haljastusplaane tegema. Seejuures märkas ta, et Eestist ei ole võimalik leida kõiki taimi, mida aeda soovitakse. Sõbranna tahtis näiteks istutada terveservalist paju «Hakuro Nishiki», mida siin ei müüdud. Karin Peebu ütleb, et seda on igaühel üsna lihtne paljundada pistokstest.

Taimi, mida meil ei pakuta, aga mis siinsetes oludes kenasti edenevad, loodab ta leida veel ohtralt. Oma istikuäri edendades on naisel mõttes otsida ja katsetada, õppida ja õpetada. Ühe missiooni ütlebki ta endal olevat inimeste harimise.

Praegu tuuakse palju istikuid sisse Poolast, Hollandist ja mujalt, aga paraku ei pruugi lõunapoolsed taimed meil vastu pidada.

«Mõni aasta tagasi müüsid suured aianduspoed ilusaid California ebaküpresse. Inimesed ostsid neid hekkideks, aga paraku ei sobi nad meie kliimasse. Karmide talvede järel hukkusid peaaegu kõik ning need tuli üles kaevata ja minema visata. Läbi häda võib soojalembeseid taimi kasvatada, kui viitsitakse neid katta, aga see on hirmus mässamine — igavene rist ja viletsus,» kirjeldab aednik.

Kesk-Eesti mandrilise kliimaga tsoonis ei saa tema sõnutsi kasvatada merelise kliima taimi, ilma et neid poputataks.

Kindlasti võiks Karin Peebu arvates Eestis senisest hoopis enam kasvatada pajusid ja remmelgaid. Neid peetakse tihti väärtusetuks võsaks, aga tänapäeval on aretatud uhkeid sorte — võimsaid, ilusaid ja kiirekasvulisi.

Need võiksid Eesti haljastust mitmekesistada. Soomes on paju üsna palju kasutatud.  

Kui päevad mööduvad Karin Peebul Risttee talus, siis õhtuks sõidab ta Viljandisse oma kolmetoalisse korterisse. 16-aastase Steveni tõttu ei taha ta veel päriselt maale kolida.  

«Korteris kasvatasin kevadel lisavalguse abil hulga seemikuid ette. Need sirgusid aknalauakõrgustel lavadel, isegi voodi tõstsin seina äärde püsti, et lilledele oleks rohkem ruumi. Köögi seinaääred ja kõik aknaalused olid lilli täis, ise magasin vahepeal põrandal,» räägib naine naerdes.

Oma motoks peab Karin Peebu tuntud aednikult Arnold Hannustilt pärinevat lauset: «Kui oled fänn, peab sul aias olema vähemalt miljon viissada tuhat taime. Kui oled ühtlasi kujundaja, on tähtis paigutada see kogus aeda nii, et aed alles jääks.»