Olustvere mõisa reheküünis on valmis pandud istekohad kahesajale inimesele, et nad saaksid nautida inglise tragikomöödiat «Ööhaigur».
Haruldane «Ööhaigur» maandub Olustveres
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänu Martin Alguse tõlketööle näeb Jez Butterworthi näidend rambivalgust ka Viljandimaal. Seda veidi tormist ja ootamatut lugu näidatakse kümme korda.
Lavastaja Taago Tubin, kuidas kirjeldaksite seda lavastust?
Võiks öelda, et tegemist on musta kriminaalkomöödia ja allegoorilise mõistuloo sulamiga.
Loo keskmes on kaks eri põhjustel töö kaotanud meest, endised ülikooli aednikud, kes üritavad eluga toime tulla. Nad haaravad kinni igast võimalusest, olgu see kui tahes jabur. Nende olukorra teeb veel keerulisemaks see, et olles kogukonnast väljatõugatute rollis, on nad langenud šantaaži ohvriks. Lisagem taustana mängu veel skaudid, usuvennad ja linnuvaatlejad, tubli annuse kriminaalset arengut, müstikat ja salapära ning saamegi «Ööhaigru».
Ööhaigur on loos rohkem allegooriline kui päris tegelane. Ta on kaotanud oma sihi, püüab põgeneda soode keskelt ning pöörduda tagasi oma loomulikku keskkonda. Nagu haigur, nii võitlevad ka loo peategelased selle nimel, et pääseda oma praegusest olukorrast. Märksõnad on sõprus, usk, ustavus, süü ja lunastus.
Indiaanlased kutsuvad seda lindu ööingliks ja ka selle loo tegelasi võiks näha kui langenud ingleid, kes on teadlikud potentsiaalsest kurjusest enda sees, aga on olemuslikult head ning tahavad teha head. Ja see ongi inimese loomuses.
Kuidas Olustvere mõisa reheküün teatrisaalina tundub?
Loost tulenev mängukoha oluline iseloomujoon oli see, et see oleks linnast eemal, aga samas sellele ka piisavalt lähedal.
Lugu on kirjutatud, pidades tegevuspaigana silmas Cambridgeshire'i krahvkonda Cambridge’i ülikoolilinna lähedal. Viljandi lähedal asuv Olustvere tundus meie kontekstiga haakuvat. Autor on öelnud: «Cambridge on põhimõtteliselt turulinn, millesse on surutud ülikool ning mida ümbritsevad sood ja rabad. Temas on olemuslik konflikt kultuuri ja agrikultuuri vahel.»
Cambridgeshire’is, nii nagu Olustvereski tegeldakse põhiliselt põllumajandusega. Seal on palju soid ja rabasid, mille lähedus mängib loos olulist rolli. Suure-Jaani vallas asuv Parika raba on ju muuseas ka linnukaitseala ja sellel on samuti link meie looga. Kui mängukoht oli niimoodi geograafiliselt kaardistatud, aitas meid edasi Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli direktor Arnold Pastak, kes meile mõisa vana reheküüni välja pakkus.
Ruum klappis oma iseloomult looga hästi ja kindlasti on see üks peategelane. Ühest küljest rustikaalne küün, teisalt aga võiks see mõjuda maakabelina, milleks üks peategelastest seda ka muuta on üritanud.
Koguperetükk see ilmselt pole. Kellele see on mõeldud?
Teatrihuvilisele, kes peab lugu müstikavärvinguga põnevusest, mustast huumorist ja allegooriast. Kellele on meelepärane iiri ja briti näitekirjanike Martin McDonaughi, Conor McPhersoni, Philip Ridley ja teiste looming, leiab ilmselt ühise keele ka nende põlvkonnakaaslase Jez Butterworthi tekstiloomega.
Koosseisust võib leida palju häid näitlejaid. Kuidas sattus Merle Palmiste üle pika aja taas Ugala lavastusse?
Loo ainsa naistegelase puhul liikus kujutlus kohe Merle peale, kes tundus selles rollis (endine naisvang Bolla Fogg — toimetus) kõigilt eeldustelt väga intrigeeriv. Ja et loos tuleb see tegelane väljastpoolt, lõhkudes peategelaste varjatud maailma, siis oli mõttekas teha nii ka trupis — kutsuda külaline. Merlega seob mind üks varasem koostöö.
Mis on see mõte, mille vaataja võiks lavastusest leida?
Tahaks loota, et mõtteid ja küsimusi, mida lugu äratab, on rohkem kui üks ning siin ei ole õigeid ega valesid variante. Juhtmõte võiks ehk kõlada, et elu on kummalisem ja arusaamatum, kui me arvame, ning juhusel võib saatuse kujundamises olla kaalukas roll.
LAVASTUS
Ugala suvelavastus Jez Butterworthi «Ööhaigur» etendub Olustvere mõisa reheküünis.
• Lavastaja ja muusikaline kujundaja Taago Tubin
• Kunstnik Liisa Soolepp
• Mängivad Meelis Rämmeld, Tarvo Vridolin, Merle Palmiste (Eesti Draamateater), Tanel Ingi, Janek Vadi, Andres Tabun, Agu Trolla ja Kaido Torn (Viljandi kultuuriakadeemia üliõpilane).
Allikas: Ugala