Raekoja hoone võeti kasutusele aastal 1783, aga millal ehitati katusele haritorn ning paigutati sinna löögikell ja ajanäitaja? Haritorniga hoone on kujutatud gravüüril «Vaade Viljandi linnale» juba krahv L. A. Mellini 1798. aasta «Liivimaa atlases». Küllap on see linnavaates silmapuutuv kõrge katusega maja esimene joonistus raekojast.
Vanal tuulelipul on aastaarv 1838. Mida see tähistab? Kas katusekorruse ja haritorni rekonstrueerimist? Jääme selle arvamuse juurde. Tuulelipp on säilinud ja välja pandud Viljandi muuseumis. Haritorniga raekoda on kujutatud Wilhelm Siegfried Stavenhageni 1840. aasta gravüüril «Vaade Viljandi linnale».
Hädakella löömine
Kõigepealt ei räägi me siiski ajanäitajast, vaid raekoja tornis olevast löögikellast. Seda oli vaja, andmaks tulekahju korral teada, millises linnajaos maja põleb.
Me tunneme väljendit «hädakella lööma». Elanikud teadsid, et igale linnajaole on määratud kindel löökide arv ja sagedus, et oleks selge, kus on puhkenud tulekahju.
Sellest rääkis Jüri Tibar, kes oli Eesti ajal lõpetanud maagümnaasiumi ja saanud tööd linna arveametnikuna. Raamatupidamise alale jäi ta pensionile minekuni. Tibar pajatas, et veel 1920. aastatel oli vana raekoja tornis asuv löögikell kasutusel ka tulekahjukellana.
Tollal oli Viljandi jagatud kolmeks-neljaks linnajaoks: Kesklinnale, Kantrekülale ja Kivistikule lisandus hiljem Uuslinn. Tulekahjukelli oli mitu. Tuleõnnetuse korral hakkasid kaikuma ühtlased löögid, siis tehti väike paus ja löödi kuni neli pauku järjest, tehti jälle paus ja alustati otsast peale olenevalt linnajaost, kus oli tulekahju.
Kui esimese kellaga oli alustatud teate andmist, hakkasid lööma ka teised. Siis oskas rahvas koju tõtata ja tuletõrje teadis, kuhu sõita. Viljandi tollastes ajalehtedes leidub teateid, et inimesed ei saanud alati aru, kus põleb, ning tõttasid igaks juhuks kesklinnast koju.
Aeg läks ja tulid uued tavad. Väike-Turu tänav 3 asuv torniga tuletõrjehoone sai valmis 5. detsembril 1926. Linnas puhkenud tulekahjudest hakati siis häiret andma juba elektrisireeniga. Telefone oli veel vähe ja tuletõrjetorni polnud vaja üksnes voolikute kuivatamiseks, vaid ka tulekahjude avastamiseks. Enam tornist helisignaaliga märku ei anta, nüüd kihutavad autod sireenide huilates.
Raekoja ümberehitamisega tulid uus torn ja vastne ajanäitaja. Viljandi linnavolikogu otsustas vana hoone rekonstrueerida 27. veebruaril 1931. Uuendatud raekoda avati ja pühitseti samal aastal pühapäeval, 18. oktoobril.
Vana kell enam ei sobinud ning 27. jaanuaril 1932 otsustati muretseda nelja numbrilauaga ajanäitaja. 4500 Eesti krooni eest ostetigi Saksamaalt aktsiaseltsilt AEG automaat-elektrikell.
Nelja numbrilauaga (läbimõõt 148 sentimeetrit) ajanäitajat hoiab käigus hoones paiknev emakell. Lisaks on veel programmkell, mis lülitab aastaajast olenevalt õhtul valguse sisse ning kustutab hommikul. Programmkell keeratakse käsitsi üles iga kahe nädala tagant. Kõik seadmed on märgistatud AEG tüübi ja seeria numbritega.
Peale nende oli majas veel kaks emakellaga ühendatud neljakandilist elektrilist AEG seinakella, millest viimane läks kaotsi 1994. aastal tehtud remondi ajal. Pean kordama kunagi ajalehes öeldut: aus leidja võiks selle tagasi tuua, sest ainult koos teiste raekoja kelladega on sel väärtus.
Nagu iga antiikne ese, nii vajab ka raekoja kell hoolt. Restaureerimisest pole kunagi juttu olnud, sest kellade rattad ja võllid on originaalid ning heas korras. Neid on vaja üksnes veidi kohendada ja hooldada.
Eesti-aegse linnavalitsuse ametnik Jüri Tibar mäletas, et aastal 1939 hooldas Viljandi raekoja kella Ilmar Pruuden, kes oli seda tööd teinud varemgi ning jätkas ka hiljem. Ühtekokku oli ta selles ametis peaaegu pool sajandit.
Ilus vaadata
Üks aktiivne linnakodanik avaldas 2000. aasta 22. detsembri «Sakalas» artikli «Mis sellest et vale, aga vaata kui ilus». Selles oli omapärane lõik: «Erinevalt vanast veetornist pole raekoja kell mõeldud ainult silmailuks. Temalt oodatakse ka õiget aega. Pean mõistlikumaks ülikalli restaureerimise asemel muretseda kellale uus mehhanism ja anda vana muuseumi.»
Nii anekdootlikult õnneks ei läinud, et kell jäi seisma — viskame ta minema! Kellassepp Rait Priks pani mehhanismi uuesti käima ja hoolitses selle korrasoleku eest. Ta tegi oma tööd asjatundlikult ja hoolsalt ning suhtus kellasse kui haruldasse tehnikamälestisse.
Küllap asjaosalised teavad, kes kella eest praegu hoolt kannab. Tähtis on see, et iga päev kostavad selle löögid üle kauni vanalinna. Pidagem meeles: see on tehnikamälestis ja tuleb niisugusena säilitada.
Raekoja tornikell pandi käima 1932. aasta jaanilaupäeva öösel, 23. juunil kell 24, mil ta tõi kuuldavale esimesed 12 lööki. Alles jäeti ka vana löögikell. See on kasutusel tänase päevani ning lööb endiselt pool- ja täistunde.
Viljandi rahvas võiks igal aastal koguneda jaanilaupäeva öösel raekoja juurde, kuulamaks, kuidas kell lööb 12 korda ning linnapea peab kõnet.