Mängufilm hoiab elus raagus kaskedega augustikuu mälestust

Luige talu peremees Heino Luik (pildil koos koer Otiga) oli kümneaastane poisike, kui tema kodutalu juures karjalaudas käisid filmi «Pöördel» võtted. Kaseallee, mille ta koos teiste Longi kooli õpilastega pidi filmi tarbeks lehtedest puhtaks katkuma, on praegugi alles. Puud on kasvanud aja jooksul poole suuremaks ning mõnest jäänud järele üksnes känd. Foto: Sigrid Koorep / montaaž

Ajast, mil Longi kooli lapsed Luige talu kaseallee ühelt küljelt puud lehtedest puhtaks rookisid, möödub nüüd 56 aastat.

Heino Luik meenutas, et oli kümneaastane poisike, kui võttegrupp tuli praeguses Karksi vallas Kaalil tema kodutallu Luigele, et vändata mängufilmi «Pöördel». Selle linateose sündmustik hargneb tavalises Eesti kolhoosis, kus uue esimehe saabudes leitakse lahendus nii mõnelegi probleemile.

Näitlejatöö tõi jalgratta

Sündmused pidid käsikirja järgi paraku aset leidma hilissügisel, ent parajasti oli käes september. Kõik Karksi ja Polli vahel asuva Longi kooli 25 õpilast pandi tööle, et nad mõnesajameetrise allee kased lehtedest paljaks korjaksid.

Nädal aega turnisid lapsed kümnerublase päevatasu eest redelitel ja rippusid nööride otsas, kuni üks puiestee pool minetas hilissuvise näo ja omandas sügisese. Filmiti põllu poolt, mistap teist äärt polnud vaja raagu kitkuda.

Heino Luik lisas, et tema kui talus elav poiss pääses kahel korral filmi. «Nii et mu esimene amet oli näitleja,» muigas praegune Luige talu peremees.

Üks olupilt oli selline, et karjanaised, Heino Luige ema nende seas, pumpasid kaevust vett ja pesid piimanõusid. Ema töötas nagu teisedki kolm naist karjalaudas lüpsjana ning nad võeti filmi. «Lastel ja täiskasvanutel vahet ei tehtud, taustajõududes maksti kõigile kohalikele ühepalju raha,» kinnitas Luik.

Tema ülesanne olnud piimanõud käruga kallakust üles lükata. «Kaks nõu peale ja muudkui läksin. Kärule rohkem ei mahtunud,» meenutas ta. Seda stseeni olevat tulnud mitu korda filmida: ikka läks midagi nihu.

«Ükskord kaamera käis, näitlejad rääkisid ja äkki kostis vali laksakas: 40-liitrise nõu kaas paiskus kolaki lahti. «Stopp! Mis sa poiss tegid!» karjuti mulle,» meenutas taluperemees.

Teises stseenis sai kümneaastane poiss isegi ühe lause maha hõigata: «Esimees, esimees, auto tuleb!»

Luik mäletas, et esimees tuli hüüde peale naabertalu trepile ja kohale vuras villis. Naabertalule oli võtete tarbeks ehitatud uus eeskoda. «Enne oli olnud paljas sein, aga filmitegemise ajal tehti palkon, millele kinnitatud suurel plekktahvlil seisis «Kolhoos Võit kontor»,» rääkis ta.

Filmis osalemine võttis poisil kolm päeva ja iga päeva eest teenis ta 30 rubla. «See oli enne 1961. aasta rahareformi ja palka maksti pikkades Lenini pildiga rahades,» meenutas Luik.

Selle eest sai ta endale ammu igatsetud jalgratta, mis maksis 84 rubla.  

Lauda pärast nad tulidki  

Heino Luige isale pakuti Vabadussõjast naasmise järel 24 hektarit maad, aga selle kättesaamiseks tuli tal raha koguda. 1936. aastal oli nõutav summa koos ja nelja mehega ehitati valmis elumaja.

Võttegruppi köitis maakivist karjalaut, mis kõrgub talu vastas veel tänini. See on Polli mõisa Kaali karjamõis. Otsaseinal katusenurga all on veel näha kivisse raiutud ehitamisaasta — 1899.

«Lauda pärast nad siia filmima tulidki,» teadis Heino Luik. Neljandasse klassi mineva poisikesena oli ta kõigest huvitatud ja kuulas ikka, mida filmitegijad räägivad. Isegi karjalaudale roosat ja erkkollast valgust heitvad suured prožektorid on tal meeles. Need pandi nurkadesse, et hoone keskel saaks tegevust üles võtta.

Karjalaut sobis eelkõige seepärast, et oli poolde jalga sõnnikut täis. «Näitlejad sõimasid ja vehkisid selle sees mitu nädalat järjest,» lausus Luik.

Nüüd hakkab hoone tema sõnutsi koost lagunema. «Kogu aeg on hirm: tulnuks siia niisugune torm, mis käis üle Saaremaa, oleks katus läinud,» tähendas ta. Kui loomadele ei paku vana laut enam ammu ulualust, siis lindudele ikka. «Kunagi elas siin 40 pesa varblasi, praegu on paarkümmend,» teadis peremees.

Rõivad näitasid kehva elu

Heino Luige meenutust mööda mängis vireleva ühismajandi endist esimeest Mihkel Vutti Franz Malmsten. Läikivad säärikud jalas, tuigerdanud too roka sees.

Malmsten oli ainuke näitleja, kes Luigel öömaja sai. Perenaine, Heino Luige ema tundis teda varasemast ajast. Ülejäänud osalised viidi võttepäeva lõpul mujale.

«Meile rohkem ei mahtunudki: talus olid üüril ka teised karjanaised. Laudas olevad 50 lehma tahtsid talitada. Muud moodi poleks olnud võimalik. Kui tahtnuksime üürnikest lahti saada, oleks meil maja ära võetud,» rääkis Luik toonasest korrast.

Filmiga «Pöördel» taheti näidata, et Nõukogude Liidus on elu hea. Heino Luik arvas, et see oli esimene linateos, mis vändati Viljandimaal.

Lõplik nimi tuli hiljem. Võtete tegemise ajal räägiti ikka, et film on «Järsul kurvil». Nime muutmise põhjust taluperemees ei tea, aga on kuulnud, et välja praagiti ka hulk Kaalil ülesvõetut. «Veel terve talve kestnud Tallinnas paviljonivõtted, pool seni vändatust tehti ringi,» rääkis Luik.

Tema meenutust mööda valmis tol ajal maaelust palju filme. Luigel ülesvõetus näidati, kui vilets oli elu enne, hilisemat paremat elu peremehe sõnutsi enam nende pool ei vändatud.

Kehvade olude ilmestamiseks kästi kümneaastasel Heino Luigel selga panna vanad rohelised dressid. «Ema, isa ja kõik teised olid samuti vanades kulunud riietes, et kõik eriti halb paistaks,» lausus ta.