Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/03/12/147514t1h2a6b.jpg)
HALDUSTERRITORIAALNE reform on viimastel nädalatel taas meedias rohkelt kõneainet pakkunud. Sõna on võtnud riigikontrolör, õiguskantsler, erakondade esimehed ja muidugi regionaalminister.
Väljapakutud reformi eesmärk on selge: vähendada märgatavalt omavalitsusi ning tekitada tugevad (rikkad) ja senisest haldussuutlikumad vallad ja linnad. Paljude arvates tuleks radikaalsed muudatused ette valmistada veel enne sügisesi volikogude valimisi.
Riigikontrolör viitas praeguste omavalitsuste haldussuutmatusele. Õiguskantsler väitis koguni, et omavalitsused rikuvad praegusel kujul elanike põhiõigusi. Kas olukord on tõesti nii halb?
LUGEDES omavalitsusüksuste kohta tehtud riigikontrolli auditi kokkuvõtteid, näeme, et seis pole sugugi nii kole. Pigem vastupidi: omavalitsused on suutnud valitsuse ametkondadega võrreldes tunduvalt paremini euroraha kasutada.
Saaks ilmselt pareminigi, kui ametkonnad sellekohased dokumendid õigeks ajaks ette valmistaksid.
Loomulikult on riigikontroll avastanud ka rikkumisi, millest osa on tekkinud tähelepanematusest ja osa vähesest kvalifikatsioonist. Suuremalt jaolt on nende juhtumite põhjus aga see, et omavalitsuste tulud ei võimalda kõiki neile pandud ülesandeid täita riigikontrolli eeldatavas mahus ja kvaliteedis. Samas pole valdade ja linnade ülesannetele kehtestatud konkreetseid kriteeriume ei mahu ega kvaliteedi osas.
Selle kõige taustal ongi lihtne väita, et omavalitsused ei tule oma rolliga toime. Minu arvates on aga riigikontrolöri seisukoht, et ainult maakonna tasemel loodavad omavalitsused oleksid küllalt tugevad kõigi ülesannete täitmiseks ja elanikkonna maal hoidmiseks, ekslik. On ka muid võimalusi, mida tuleks vaagida, sest ilmselt oleks inimeste lahkumine maalt ja sellega kaasnev ääremaastumine mammutomavalitsuste puhul senisest suurem.
Riigikontrolöri arvamusega, et haldusreformi küsimust ei tohi politiseerida, tuleb seevastu nõustuda.
ÕIGUSKANTSLER on avaldanud muret, et omavalitsustes avastatud puuduste tõttu võivad isikute põhiõigused tagamata jääda. Tema leiab, et riigil tuleb kiiresti ja otsustavalt sekkuda ning uus halduskorraldus kehtestada. Samas võib kontrollimiste tulemusi ja laekunud kaebusi arvestades väita, et kaugeltki kõik omavalitsused pole haldussuutmatud.
Kõik eespool nimetatud arvamusliidrid väidavad, et uurida pole enam midagi vaja — seda on juba küllalt tehtud. Lubage selles kahelda.
Eesti omavalitsusüksuste keskmine suurus on teiste Euroopa riikide omaga võrreldes keskmiste seas. Territooriumilt on aga meie vallad kõige suuremad. Asustustiheduselt oleme seega nimekirja lõpuosas.
Eesti omavalitsusüksustele pandud ülesannete mahtu saame võrrelda Põhjamaade omaga — seal on neid Euroopas kõige rohkem. Siinsete omavalitsuste tulud on aga märksa väiksemad ja mitte ainult reaalses mahus, vaid ka suhteliselt vaadelduna.
Kas keegi on üldse esitanud küsimuse, miks on meie omavalitsused väidetavalt haldussuutmatud? Osutades ametnike ebapiisavale ettevalmistusele, räägitakse vaid osa tõest. Suuremas osas on selles siiski süüdi omavalitsuste väike tulubaas ja ülesannete ebaotstarbekas jaotus. Otsustaja on ses osas olnud riik.
LIITUMINE iseenesest ei garanteeri kohaliku elu paranemist. Seega ei saa suured omavalitsused olla eesmärk omaette. Kui see siiski nii on, siis mitte seepärast, et nii on omavalitsused võimekamad, vaid seetõttu, et erakondadel oleks nõnda lihtsam valdu ja linnu oma huvidest lähtudes kontrollida. See on just vastupidine eesmärk riigikontrolöri üleskutsele haldusreformi mitte politiseerida.
Mahuefekti arvel on võimalik väike kokkuhoid saavutada, sest see võimaldab kiiremini teha suuri investeeringuid. Samas investeeringute arv ei suurene. Hea on kindlasti seegi, et suurematel omavalitsustel on paremad võimalused valida kvalifitseeritud ametnikke.
Sundliitmisel on aga omad ohud. Näiteks pole Rootsis aastakümneid tagasi ellu viidud haldusterritoriaalse refomi järel paljudes kohtades kogukonnad seniajani ühinenud ega tunnista oma koduvallana suurt ühendatud omavalitsust.
Praegu kehtiva reformikava aluseks on arvestused, kui suurel territooriumil, millise elanike arvuga omavalitsuses on võimalik põhitervishoiu ja hoolekande teenuseid osutada optimaalses mahus ja kvaliteedis, arvestades sellel territooriumil kogunevaid tulusid. Analüüsi tulemusena jõuti järeldusele, et elanikke võiks ühes vallas olla umbes 20 000.
Omavalitsustel on võimalus kas ühineda või teha teenuste osutamisel koostööd. Kui aga ühinemine aset leiab, on valitsus näinud ette arvestatavad ja motiveerivad boonused. Kahe valla ühinemisel, kui elanike arv jääb alla 20 000, on see ligi 4 miljonit eurot. Maksimaalne boonus, kui ühineb mitu omavalitsust, on ligi 20 miljonit eurot. Ka praeguses majanduslanguses ei kavatseta neid boonuseid ära jätta ega vähendada.
Meil on palju räägitud Läti reformist. Mina seda teha ei taha, sest niisuguse eesmärgiga reform on määratud läbi kukkuma. Arvan, et lähema viie aasta jooksul tulevad lõunanaabrid selle teema juurde tagasi ning korraldavad omavalitsuste tulubaasi küsimused ümber, suurendades riiklikke eraldisi ja uuendades eelarvete tasandamise süsteemi.
MILLEGIPÄRAST ei ole Eestis kasutatud seadusandlikku võimalust seada omavalitsustele ühiselt täidetavaid ülesandeid. Näiteks pole mõistlik korraldada jäätmekäitlust ühe väikese elanike arvuga hajaasustusega omavalitsuses.
Seadusega oleks võinud ette näha, et seda ülesannet peavad omavalitsused täitma koos territooriumil, kus elab vähemalt 20 000 elanikku. Sama põhimõtte alusel võiks olla korraldatud keskhariduse andmine.
Igal juhul on vaja korrastada omavalitsuste tulubaasi alused ning leida võimalused tulusid suurendada, vastasel juhul jäävadki mõned ülesanded täitmata. Näiteks maapiirkondades ei panda kunagi kohalikele teedele mustkatet.
Ettevõtjad toetavad haldusterritoriaalse reformi elluviimist eelkõige sel põhjusel, et väikesed omavalitsused ei suuda toetada ettevõtluse arengut. Nad võiksid aga mõne seaduse ka läbi lugeda, siis teaksid nad, et sellist ülesannet pole omavalitsustel kunagi olnud. Omavalitsused on ettevõtluse arendamisest huvitatud, kuigi neile ettevõtlusega seotud makse ei laeku, välja arvatud üksikisiku tulumaks, mis tuleb töötaja elukohajärgsesse valda või linna.
Arendamisega on tegeldud vabast tahtest ja vaid juhul, kui omavalitsusel on õnnestunud kusagilt raha kokku hoida. Peamiselt on see seisnenud ettevõtlusele vajaliku infrastruktuuri korrastamises.
Vallad ja linnad on aastaid taotlenud riigilt võimalust saada maad ettevõtluse arendamiseks, kuid valitsus on sellest ära öelnud just põhjendusega, et see pole omavalitsuse ülesanne.
HUVITAV ON, et ka regionaalministri reformiplaani seletuskirja üks osa näitab: lihtsast omavalitsuste liitmisest kokkuhoidu ei saavuta. Samuti tuleb sealt välja, et mujal ellu viidud ja viidavate reformide käigus on alati korrastatud omavalitsuste tulubaasi ning suurendatud nende võimalusi, mida meil teha ei kavatseta.
Poliitikud peaksidki nüüd, nagu ka riigikontrolör soovitab, mõistust kasutama, enne kui midagi otsustavad.