Pooled alustatud eramud pole valmis saanud

Arendamisel on taas hoog sees: Uueveskil ehitatakse Ristiku tänavat, mille ääres leiab kodu 21 peret. Foto: Kenno Soo

Artikkel ilmus 17. juuli «Sakala» paberväljaandes

Viljandimaa eramuehitus, mis vajus mullu veel sügavamasse koomasse kui süngeimal kriisiajal, näikse olevat tänavu saanud elustava adrenaliinisüsti. Juba juuli algul oli linna ligiduses antud üksikelamute tarvis rohkem ehitus- ja kasutuslubasid kui tervel eelmisel aastal.

Buumi tipu aegsest jääb arendajate huvi muidugi veel kõvasti maha. Kui veidi liialdada, näis viie aasta eest, et varsti pole Viljandi lähiümbruses enam ühtegi põllulappi, sest igale vähegi sobivale alale koostati elamuehituseks detailplaneeringut. Nüüd lokkavad rukkiväljad enamikus paikades sama kaunilt kui varem: kaardil võivad need olla küll kruntideks jaotatud, kuid koppade asemel sõidavad seal endiselt kombainid.

Kõrgajal kavandati ainuüksi Pärsti valda tublisti üle 200 uue eramu, kusjuures nii mõnigi arendusprojekt paistis utoopiline isegi toonastes roosilistes oludes. Suuri uusasumeid plaaniti ka Viiratsi ja Paistu valda, samuti Viljandisse, ehkki linnas oli oodata Järveotsa elamurajooni, mistap arendused jäid kasinamaks.

Maja on valmis, paberid pooleli

Nagu näitab ehitisregistri statistika, ei saanud enamik unistusi teoks. Kui mõne puhul ei valminud isegi detailplaneering, siis teisal jäädi toppama ehituse järgus.

2007. aasta algusest on Viljandis ja kolmes ümbritsevas vallas antud ühtekokku välja 191 üksikelamu ehitusluba ehk vähem, kui oli kavandatud uusi eramuid ainuüksi Pärstisse. Nendest omakorda on kasutusloani jõudnud kõigest 76. Kogu maakonnas väljastati ehituslube 256 ja kasutuslube 96. Kui uskuda pabereid, pole rohkem kui pooled alustatud majad valmis saanudki.

Kasutusloa puudumine ei tähenda iseenesest siiski, nagu oleks ehitus ikka veel pooleli. Näiteks kinnisvarafirma Arco Vara Viljandimaa büroo juht Aime Opermann teab omast käest nimetada mitut juhtumit, mille puhul huviline on lükanud viimastel aastatel ehitatud maja ostu edasi, kuni omanik selle ka paberitel valmis saab.

Erinevalt Kreekast ja mõnest teisest riigist, kus paljudel majadel jäetakse betoonpostid meelega katusest turritama, sest kinnisvaramaksu võetakse ainult lõpetatud ehituselt, ei hiili eestlased kasutusluba vormistamata jättes maksudest kõrvale.

Opermanni teada pole nad enamasti lihtsalt viitsinud pabereid korda ajada või on asi jäänud selle taha, et dokumentatsioon oli juba varem puudulik.

«Mõnikord on elektrisüsteem tehtud projektita, sest see maksab,» selgitas ta. «Või on ehitades projektist osaliselt üldse mööda mindud.» Et ostjal on riskantne soetada maja, mille arvelevõtmises ta ei saa kindel olla, jäävad tehingud toppama.

Hind pealinna, sissetulek Viljandi oma

Järelikult on valmis maju kindlasti rohkem, kui kasutuslubade järgi võiks arvata, kuid andmed nende täpse hulga kohta puuduvad. Ehituslubadega on vastupidi: neid on tõenäoliselt enam kui alustatud ehitusi, aga taas ei tea keegi täpselt, kui palju.

Suundumusi võib ehitisregistri andmetest välja lugeda küll. Näiteks seda, et 2007. aastast alates järjepidevalt vähenenud ehituslubade väljastamine on pööranud viimaks tõusuteele. Kasutuslubade kõver on käinud üles-alla nagu kardiogramm, kuid tänavu mullusega võrreldes samuti tublisti tõusnud.

Järsk ülesminek tuleneb peamiselt madalast võrdlusbaasist, aga kui aasta teine pool tuleb sama hea, võib elamuehitus jõuda 2009. või 2010. aasta tasemele.

«Asjad on paika loksunud,» leidis nii kinnisvara arendamise kui vahendamisega tegeleva Leola KV juht Raul Alliksaar.

Tema sõnul on uute eramute turg Viljandis väike mõlema poole pealt: ühest küljest pole inimestel raha kalleid maju osta, teisalt pole neid viie aasta jooksul ka eriti juurde tulnud.
«Ühest otsast elamufond laguneb, aga teisest tuleb uusi elamispindu napilt juurde,» tõdes ta.

Elanike väiksest ostujõust hoolimata ei maksa uus kinnisvara Viljandis kuigivõrd vähem kui suuremates linnades, sest ehitushind on kõikjal üks. Vastupidi ootustele ei pruugi ka maa palju odavam olla.

Kinnisvaraportaali kv.ee andmetel küsitakse Viljandi piiri taga paiknevate kruntide ruutmeetri eest keskmiselt 10—20 eurot, umbes viiendiku võrra rohkem kui 2007. aasta algul. Sama hinnaga võib krunte leida ka Harjumaal, ehkki enamasti mitte nii linna lähedal.

Viljandi kallimad krundid on järvevaatega. Näiteks Liiva tänaval pakutakse maad 127.30-eurose ruutmeetrihinnaga. Tükihinda vaadates on veel kallim Tartu tänaval asuv hektar, mille eest Leola KV küsib 62 000 eurot.

«Seda krunti on aeg-ajalt vaatamas käidud isegi rasketel aegadel, kuid ostjat pole leidunud,» tõdes Alliksaar. Enam-vähem sama lugu on Viljandi järve ääres moodsas Kopli tänava kvartalis omanikku ootava kolme majakarbiga: uudistajaid jagub, kuid ostuks pole läinud.

Viljandi kaotas naabritele

Nüüdseks lammutatud Vikerkaare rannarestorani kõrvale rajatud uusrajoon on Viljandis üks väheseid viimasel ajal kompaktselt ehitatud kvartaleid. Et varsti pidi hakkama kerkima niinimetatud teine Männimägi ehk Järveotsa rajoon, ei võetud maakonnakeskuses ette nii palju suuri arendusi kui ümberkaudsetes valdades.

Ehitisregistri andmetel anti Viljandis viie aasta jooksul välja kõigest 32 üksikelamu ehitusluba, kuna Pärsti, Viiratsi ja Saarepeedi vallas oli neid 58, 54 ja 47. Teisalt on viljandlased olnud majade valmis ehitamises või vähemalt dokumentide vormistamises naabritest usinamad: rohkem kasutuslube on väljastanud ainult Viiratsi.

Abilinnapea Rein Triisa arvates poleks Viljandi saanudki maksumaksjate peibutamiseks palju rohkem teha, sest linnal võtab asjaajamine rohkem aega.

«Kui eraettevõtjal on lihtne linna piiri taga põllumaa kruntideks jagada, siis meie pidime taotlema riigilt võimalust muuta sotsiaalmaana saadu elamumaaks,» selgitas ta Järveotsa venimist.

Triisa meelest kruntide puudust Viljandis õieti pole, ehkki nende vastu tuntakse päris suurt huvi. Uueveskil Ristiku kvartalis seadis linn mullu 29. detsembril korraga hoonestusõiguse 21 krundile ja nüüd ehitab kodurajajatest moodustatud mittetulundusühing seal juba taristut.