Toscana jääb kauaks hinge

Foto: Liisi Seil

Juulikuine Toscana on nagu suveöö unenägu: kuum, üllatusterohke ja inspireeriv.

Seal seigeldes tuli mul ikka ja jälle pähe mõte, kui lihtne on vahel elada: piisab vaid päevituskreemist, pluusist ja seelikujupist ning üllatustele avatud meelest. Mõistagi väljendab see lause ainult suvise puhkuseveetja muljet, sest ka Itaalia taevasse tõusevad vahel tumedad pilved. Kuid sellest hoolimata on itaallaste hulgas palju särasilmseid ja lahkeid inimesi, kes ei tea põhjamaisest kaamosest midagi.

Enne Toscanasse sõitmist ei jõudnud me sõpradega kokku leppida rohkem kui seda, et kohtume Pisas — kes sõitis sinna lennukiga, kes autoga. Edasi kavatsesime liikuda üheskoos sinna, kuhu autonina näitab ja kaart juhatab.

Nagu arvata võib, seadsime esimesed sammud pärast saabumist viltuse Pisa torni poole. Tegemist on ikkagi UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluva monumendiga.

Valgest marmorist torn, mida hakati selle kõrval asuva toomkiriku kellatorniks ehitama 1173. aastal, on tõeline turismimagnet. Selle ümber sebis sadu eri rahvusest imetlejaid, kes kõik soovisid fotoaparaati saada illusoorset pilti, kuidas nad 55 meetri kõrgust maailmaimet püsti lükkavad.

Siin ja seal võtsid inimesed vaatamisväärsuse taustal sisse naljakaid poose ning tegid veidraid nägusid, et näidata oma jõulist panust selle korralageduse likvideerimisel. Rahvusvahelistest pingutustest hoolimata on torn tänini viltu.

Romantiline päikeseloojang

Et valitses 35-kraadine kuumus, oli meie järgmine siht meri. Tuhat aastat tagasi ulatus Vahemeri Pisani välja, kuid tänapäeval tuleb sõita tosin kilomeetrit lääne poole, et selle laineid näha.

Panime telgid üles Marina de Pisas asuvasse kämpingusse, mille rannas ootas meid võluv üllatus: enese teadmata olime sattunud ranniku populaarseimasse kokteilibaari. Rannaliivale laotatud roomattidel ootasid külalisi värvilised padjad, nende kõrval olid vaagnad õueküünaldega. Nii vähe oligi vaja, et muuta päikeseloojang romantiliseks. Baari nimi oli vaatepildi vääriline: Sunset Café.

Tuleb aga mainida, et Itaalias tasub kaasas kanda sularaha, sest kaardiga seal sageli maksta ei saa. Võib-olla soovivad ettevõtjad nii panga teenustasu kokku hoida, kuid see võib olla ka üks märk kriisiriigi varimajandusest.

Nagu paar päeva hiljem sisemaa linnakeses Sienzas kogesime, proovib valitsus mustale rahale ka jälile jõuda.

Väljusime just väiksest lihakauplusest, kui meie juurde astus kaks turjakat päikeseprillidega meest. Tülitajad seletasid tükk aega midagi itaalia keeles. Lõpuks, kui üks neist finantspolitsei märki näitas, saime aru, et meil paluti näidata ostukviitungit. Õnneks oli see meil olemas, nii et selle karni omanik pääses pahandusteta.

Napoleoni jälgedes

Aga tagasi mere äärde. Järgmisel hommikul torkasime nagu naljaviluks kaardil sõrme Elba saarele ja aasisime, et nüüd võiks vaatama minna Napoleoni pagenduspaika.
Mõte välja öeldud, võtsime suuna lõuna poole. Sadamalinnas Piombinos ootas meid kesknädalaselt tühi praam, mis alustas varsti teed mandrist kümne kilomeetri kaugusel asuva saare poole. Kolmveerand tundi hiljem olime Elba pealinnas Portoferraios.

Ilmselt seiras sealset 1548. aastal ehitatud sadamakindlust Forte Stella uudishimulikult ka Napoleon, kes saabus saarele 1814. aasta 3. mail. Troonist loobuma pidanud Prantsusmaa keiser saadeti sinna eksiili, kuid talle jäeti õigus olla Elba isevalitseja.

Napoleon elas Elbal täpselt kolmsada päeva, enne kui ta uuesti Pariisi marssis ja võimule naasis. Lühikesest valitsemisajast hoolimata suutis energiline keiser saarel palju korda saata: ta lasi rajada teid, muretses rauamaagi kaevandustesse masinaid ning viis ellu mitmeid reforme.

Saar lõikab kuulsa väejuhi pagendusest kasu tänapäevalgi: Napoleoni linna- ja maaresidents on turistidele põnevad sihtkohad. Lisaks huvitavale ajaloole on Elbal kaunis mägine maastik, mitmekesised rannad, viinamarja- ja oliiviistandused, metsad ja ajaloolise hõnguga linnakesed.

Seda, et Elbal võib ootamatult sattuda kaunisse avalikku liivaranda, kogesime kohe, kui olime Ottones leitud kämpingus telgid üles löönud ning värskendust otsima asunud.
Kaljusse rajatud treppi mööda rannale laskudes märkasin teispool lahte taas Forte Stellat ja tuletorni, mille taha päike punaselt loojus. Peale kahe ankrusse heitnud jahi ja meie seltskonna polnud väikses liivarannas sel hetkel ühtki hingelist.

Järgmisel hommikul oma peatumiskohta uudistades avastasime, et kämpingus nimega Rosselba le Palme on muudki põnevat. Duširuumist tulles eksisin eksootiliste puudega botaanikaaeda ning basseinis sain kaasa teha vesivõimlemistunni. Puude vahel olid koha leidnud veel spordiväljakud, lastebassein ja söögikohad. Jäime sellesse ootamatult leitud paradiisi mitmeks päevaks.

Muidugi käisime ka Napoleoni jälgi ajamas ja otsisime üles tema maamaja Villa San Martino. Hoone näis väljast küll suurejooneline, kuid seest jättis see üsna tagasihoidliku mulje. Tabasin end mõttelt, et meie Sagadi ja Palmse mõis on interjöörilt vist uhkemadki. Keisri magamistoast avanev vaade oli muidugi võrratu.

Napoleon Bonaparte ei armastanud selles villas pikalt viibida, set tema meelest oli seal liiga kuum. Suurema osa ajast veetis ta linnaresidentsis Palazzina dei Mulinis, mis asub sadamakindluse Forte Stella läheduses. Seda ei õnnestunud meil kahjuks seestpoolt näha, sest hoones käisid korrastustööd.

Võrratu maastik

Kuid nüüd on aeg juttu teha Toscana muinasjutulisest sisemaast. Seda lauset võib pidada kirjanduslikuks liialduseks, kuid esimene kohtumine Toscana maastikuga võtab põhjamaalasel tõepoolest hinge kinni. Tekib ebareaalne tunne, nagu oleksid astunud maali sisse või sattunud filmi, kus sulle on antud peaosa.

Üksteise järel avanevad vaated mägedele ja orgudele, viinamarjaistandustele ja oliivisaludele, põnevatele villadele. Seal on küpressid, vanad lossid ja linnad, päevalillevälud ning viljapõllud.

Kuulsa punase veini Brunello piirkonna keskel trooniv Montalcino on üks neist piltilusatest veinikeldreid täis linnakestest. Sealse infokeskuse naised aitasid meil leida ööbimiseks ka agriturismo’ga tegeleva viinamarjaistanduse.

Kui Montalcinost viie kilomeetri kaugusel asuvasse pisikesse il Cocco farmi jõudsime, jättis kruusatee lõpus olev kivist villa meile üsna tagasihoidliku mulje. Peremees tiirutas traktoriga viinamarjapõllul ning tema asemel tervitas meid sakris juustega hollandlane, kes koos oma naisega hoovinurgas telkis.

«Pange tähele, selle ukse taga on kelder, mis on täis veini!» ütles Hollandist jalgrattaga Rooma rändav eakas mees, ise meile silma pilgutades.

Lõpuks tuli põllult ka peremees. Saime teada, et tema nimi on Giacomo Bindi ja ta on selle farmi ainus tööline. Umbes kolmekümneaastasele peremehele on jõudumööda abiks tema pensionärist isa — elav ja jutukas endine onkoloog, kes vaimustub budismist.
Giacomo juhatas meid häärberi külaliskorterisse ning lubas pärast tööpäeva lõppu ka veinikeldrit näidata.

Il Cocco istandus on Bindi suguvõsa valduses olnud juba kolmsada aastat. Praegune peremees tegutseb seal 2000. aastast, mil vahepeal välja renditud põllud taas perekonna kätte võeti. Viis aastat tegi Giacomo päeviti tööd istanduses ja õhtuti oli Sienas kelner. Lõpuks otsustas ta end täielikult põllumajandusele pühendada.

Kui noor mees õhtupimeduses meile veinikeldris oma tööst ja kodust rääkis, saime aru, et tegemist on tõeliselt pühendunud meistriga. Ta valmistab kolme sorti punast veini, teiste hulgas mõistagi Brunello di Montalcino’t, ja Itaalia rahvusjooki grappat.

Nagu Eestis, on ka Itaalias põllumehed hädas vaba aja ja investeeringuteks vajaliku raha nappusega. Kuid Itaalias ei pelga noored maale elama minna — Giacomo luges ümbruskonnas üles terve hulga uue põlvkonna farmereid.

Mitu tundi hiljem taas õue astudes tervitas meid Toscana tähistaevas. Eemal mägedes süttisid teiste istanduste tuled ning täielikus vaikuses oli kuulda vaid seda, kuidas il Cocco hall põdur hobune männimetsa vahel ringi kondas.

See hetk jääbki mulle meenutama tõelist Toscanat, selle ilu, rahu ja vabadust. Paar päeva hiljem, kui kiirteedel põhja poole sõitsime ja raha röövivast turismitööstusest küllastuse saime, tundus Toscanas kogetu üsna uskumatu.