Ülle Lumi: oleme Viljandis olnud paljuski ajast ees

Ülle Lumi pole veel otsustanud, millisele töisele ülesandele ta järgmisena otsa vaatab. Ühe võimalusena pakub ta end appi Viljandi haigla uuele juhile. Foto: Elmo Riig / Sakala

Teisipäeval ametist lahkunud Viljandi haigla juhatuse esimehe Ülle Lumi sõnul on viljandlastel vedanud, sest siin töötab veel päris palju keskealisi või veidi üle keskea arste, kel pole kavas kohe lahkuda.

Teisalt rõhutab ta, et Viljandi haigla peab nagu teisedki Eesti üldhaiglad valmis olema olukorraks, kus suur osa eriarste sõidab vastuvõtule Tartust või mõnest teisest suurest keskusest.

Ülle Lumi, olite haigla juht täpselt kümme aastat. See on pikk periood. Milline oli suurim muudatus, mille raviasutus selle ajaga läbi tegi?

Võib-olla see, et suure vaevaga liidetud kahest asutusest — maakonnahaiglast ja Jämejala psühhiaatriahaiglast — sai toimiv tervik. Sisu poolest oli tegu üsna erinevate asutustega ning nende kokkupanekut ei tervitatud maakonnas sugugi rõõmuhõisetega. Initsiatiiv selleks tuli riigilt, mitte kohapealt ning seetõttu oli paljudel muudatustega raske leppida.

See on puhtalt organisatoorne pool. Aga mis muutus patsiendile?

Kindlasti märkasid paljud voodikohtade arvu vähenemist. Haigekassa ütles, et me ei vaja enam maakonnas nii suuri haiglaid. Eks see olnud ka õige, sest vana viisi jätkates oleks meile peagi vastu vaadanud hunnik tühjust ja tööta inimesi.

Loogilise jätkuna tuli edasi mõelda sellele, millega saaks kärpeid kompenseerida. Pidime hakkama arendama valdkondi, mille järele oli kohapeal vajadus. Näiteks nappis kohalikes hoolekandeasutustes kohti. Sellest tekkis mõte teha esimene julge samm ning luua hooldusravi ja sotsiaalhoolekande osakonna näol midagi täiesti uut. Kohtasin 2003. aastal Rita Kerdmanni ning jõudsin veendumusele, et just tema on see inimene, kes selle töö välja veab.

Mõni aasta hiljem tunnistasid ministeeriumi esindajad, et sama teed tuleks minna igal pool: kõigis üldhaiglates peaks pakutama nii hooldusravi-, hoolekande- kui rehabilitatsiooniteenuseid. Seda kuuldes meenusid mulle mõned meie nõukogu varasemad koosolekud, kus nii mõnigi kortsutas kulmu ja küsis skeptiliselt, milleks seda kõike vaja on.

Usun, et suutsime haiglat terviklikult arendada ja nii mõneski küsimuses ajast ees olla.

Küllap eelöeldu seletab, miks kippusid skeptikud vahepeal rääkima, kuidas varsti pole Viljandi haiglast mõtet enam õiget arstiabi otsida, sest sellest on hiilivalt vanadekodu kujundatud.

Nad eksisid. Ka sisuline ravi pool on arenenud. See poleks saanud sündida tugeva finantsmajandusliku jalgealuseta ning just selle kindlustamiseks oligi tarvis hooldusravi laiendada. See andis haiglale lisaväärtust, mitte ei söönud muid valdkondi välja.

Milline on praegu Viljandi haigla suurim tugevus võrreldes teiste sama suurte raviasutustega?

Viljandi on õnnelik selle poolest, et siin töötab veel päris palju keskealisi või veidi üle keskea arste, kel pole kavas kohe ära minna. Mujal on sellega palju keerulisem.

Näiteks käivad Võru haiglasse arstid peaasjalikult Tartu ülikooli kliinikumist ja Põhja-Eesti üldhaiglad kombineerivad oma tegevust suuresti Põhja-Tallinna keskhaigla omaga. Läänemaa haigla juht kurtis mulle hiljuti, et peab tegema lepinguid kuni 25 eriarstiga, kes käivad Haapsallu tööle kusagilt mujalt.

Ma ei ütle, et see on tingimata vale lahendus, sest need inimesed võivad oma teadmistega olla haiglale edasiviiv jõud. Aga jah, Viljandi on seni saanud hakkama valdavalt kohapealsete töötajatega.

Samas pole kahtlust, et eriarstiabi hoidmine heal tasemel läheb igal pool aina kallimaks ning Viljandi haigla ei jää erandiks. Ühel hetkel tuleb ikkagi otsustada, mida on mõistlik kohapeale jätta ning mida tuleb hakata uutmoodi tegema. Midagi konkreetset on raske ennustada, sest riik pole oma valikuid teinud ning laseb üldhaiglatel selekteeruda: kes jõuab, teeb rohkem; kes ei jõua, teeb vähem.

Tegelikult pole ju tähtis, kas eriarst tuleb vastuvõtule Tartust, Tallinnast või Berliinist, vaid see, et ta oleks inimesele kättesaadav ikkagi kodukoha lähedal. Pole ju mõeldav, et 80-aastane memmeke loksub iga tervisehäda pärast, mis perearsti pädevust ületab, bussiga Tartusse. Alles siis, kui on käes aeg spetsiifilisemateks protseduurideks, on pikema sõidu vajadus mõistetav.

Nõus. Ma ei näe ühtki takistust, miks see ei võiks Viljandis nii olla.

Tartu ülikooli kliinikum oli, on ja jääb viljandimaalastele ülitähtsaks haiglaks, milleta pole võimalik hakkama saada. Aga kui keerulisemad tööd on Tartus tehtud, peab kohapealne haigla olema võimeline pakkuma kvaliteetset järelravi. Kõik, mis on võimalik kohapeal teha, tuleb kohapeal teha.

Teisalt pole mõtet üle relvastuda. Toon näite. Kui kõigi meie haiglate praeguste laborite võimsus liita, võiks sellega ära toita kogu Baltikumi ning pool Soomet. See pole päris arukas.

Väidate, et haigla majanduslik seis on tugev. Kuidas sellega haakub kevadel avalikuks saanud uudis, et õdedele ja sanitaridele sunnitakse kokkuhoiu eesmärgil peale neid diskrimineerivaid käsunduslepinguid?

Haigla eelarves moodustab personalikulu ligi 65 protsenti. Ükski haigla ei saa kulutada palkadeks palju rohkem, kui riik teenuseid tasustades ette näeb. Sa võid maksta jõuga paremat palka ühele, kümnele või viieteistkümnele inimesele, aga mitte 100-le, 200-le või 750-le. Seega peab riik kõigepealt vaatama üle teenuste hinnakirja.

Kui vajalik on ikkagi uus haigla Viljandile? Võib-olla on see rohkem uhkuse ja edevuse küsimus.

Kui läheneda Viljandile Tallinna poolt ja vaadata kaugelt seda suurt maja, mis mäe otsas tuledes särab, võib tõesti tunduda, et uut pole vaja. Aga olles selles kümme aastat töötanud, olen näinud, et see on vähemalt kaks korda suurem, kui me tegelikult vajame. Lisaks on see logistilises mõttes halvas kohas. Praeguses hoones pole ajakohase arengu  võimalusi.

Mis teist edasi saab?

Midagi kindlat on veel vara öelda, aga võin rääkida kahest mõttest, mis on seotud haiglavõrgu ja tervishoiu korraldamisega.

Üks võimalus on hakata sotsiaalministeeriumis vedama haiglavõrgu arengukavaga seotud protsesse. Asekantsler Ivi Normet on mind usaldanud ja arvanud, et me võiksime seda koos teha. Omaette küsimus on, kas mind Tallinn enam meelitab.

Teine võimalus on panustada Viljandis korraliku perearstikeskuse arengusse. Tervisekeskuse asukoht Turu tänaval on selleks ideaalne. Miks ei võiks seal Euroopa raha toel näiteks 2015. aastal avada uue moodsa keskuse?

Ja kui nüüd päris aus olla, siis on mul ka kolmas mõte, mis on seotud Viljandi haiglaga. Ütlen selle siin välja, lugegu uus juht pealegi ajalehest. Võib-olla vajaks Viljandi haigla inimest, kes keskenduks asutuse arengu planeerimisele?

Öeldakse küll, et uus ja vana juht ei sobi kokku, aga olen juba selles eas, et mõtlen väga täpselt oma rolli läbi. Tean hästi, mida suudan ja kui lojaalne oma rollis olen. Kindlasti ei hakkaks ma uut juhti tema otsustes segama, aga võib-olla kuluks minu kogemused ära.

MUUDATUS
Viljandi haigla nõukogu otsustas juunis, et juhatuse liikmena jätkab tööd selle senine liige, ravijuht Enno Kase.
• Juhatuse esimehe Ülle Lumi asemele määrati elektriinseneri haridusega Priit Tampere, kes seni oli töötanud Eesti Energias äriarenduse kliendivaldkonna juhina.
Allikas: «Sakala»