Püüdsin festivalidesse uppunud Eestis nimetuste järgi ära arvata ürituste sisu ja omapära. Kui osa nimesid ütles kõik, siis mõni oli sootuks üldsõnaline. Mida peab selgitama nimi mulgi kultuuri festival «Nava lava»? Pealkiri lubab arvata, et mulgi kultuur on saanud rikkamaks. Aga mille poolest ja kui palju?
Kultuuril ei ole mõõdupuud, seda ei vaeta toobi ega kuhjaga. Ütlen kohe välja kõige tähtsama: «Nava lava» festival ei korda vana ega olnut, vaid esitab ainult uut ja algupärast, võimaluse korral mulgi keeles.
Näidend mängib
Kui palju seda uut siis on? Kõik. Näidendid, luule, muusika, enamjaolt seotud Mulgimaaga, enamasti mulgi autoritelt. Kui möödunud aastal esitasime Hella Wuolijoest rääkiva näitemängu «Väike kange mulgi naine», mille olime kirjutanud kahasse Silvia Soroga, siis tänavu oli Silvia Soro ise väike kange mulgi naine, kes tegi Lembit Eelmäest näidendi «Kuningas tuleb», lavastas selle ja mängis ise kaasa.
Tal tuli palju ringi sõita, kohtuda Lembit Eelmäe sugulaste ja teatrikaaslastega ning uurida Vanemuise ajalugu. Kokkuvõttes kandis töö vilja. Näidend on rikas dialoogide, luule ja laulu poolest. Eriti vaimukad on teatri ja kolhoosi episoodid.
Kahe väikese lapse emana oskab Silvia tuua suurte näidendisse igas vanuses lapsi ja nemadki mängima panna. Kogu lavatükk mängib. Selle ehtsust süvendab Lembit Eelmäe poja Andruse ja tolle tütre Annette-Maria osalemine. Nii monoloogis kui massistseenis hakkas kõik liikuma, kõnelema, laulma ja etlema.
Seitsme aasta jooksul on Naval kujunenud kindel näitetrupp, kus alati säravad Raivo Adlas, Arvo Raimo, Riho Rosberg, Luule Komissarov, Iivi Lepik, Aire Pajur ja Silvia Soro. Innukalt löövad kaasa ka kohalikud isetegevuslased Riho Rull, Age Laande, Johannes Kõdar, väike Ahto ja Karksi-Nuia noorteteatri O liikmed. Aga see pole veel kõik.
Aastal 2008 mängis Nava laval oma viimase täispika rolli Lembit Eelmäe, kehastades näidendis «Jukra» taevameest. Õhtul luges ta meile oma luuletusi. Need tundusid nii lihtsad ning nende mulgi keel oli mahe nagu samet. Nüüd kuulasime sama häält plaadilt.
Luuleküünis oli tervelt neli etendust. Esimene kätkes Lembit Eelmäe luuleparemikku, järgnesid Nava talu luuletund ja Tartust saabunud kirjanike ülesastumine. Luulehuvi oli märgatav: kõik soovijad ei mahtunud küüni ära. Esmakordne ja erakordne oli festivali esimest päeva lõpetav «Öökapiluule», mis kanti ette õhtuhämaras küünlavalgel.
Näitleja Aire Pajur luges vaikse häälega lembepoeese, mis pärinesid Nava talu luuleraamatuist, ning etenduse lõppedes olid paljudel kuulajatel silmad märjad.
Algupärane oli ka lastenäidend «Paganapaganad». Muistendeist pärinevad vanapaganalood olid saanud uue rüü. Näidendis osales, tõsi küll ainult häälega, ka Soome välisminister Erkki Tuomioja, kes tervitas eesti lapsi ja hoiatas neid Soomest saabuvate kivide eest, mida sealsed paganad lennutavad.
Tehniline trikk oli ka paganate kiviheitmine, kusjuures kõige suuremad ja raskemad rahnud olid tegelikult heeliumiga täidetud õhupallid, mis tõusid õhku ja kadusid metsa taha.
Ära tuli jagada rahapaja sisu ning ajada läbi ühe leivalabidaga, visates selle üle oru teisele perele, kes labida kohe tagasi lennutas. Väike naabrimees Märt Riso näitas oma meisterlikkust krossirattal sõitmises.
Vanameistrilt mulkidele
Ka muusikalises osas oli palju uudisloomingut. Nimelt korraldas Nava lava helilooja Hans Hindpere tänukontserdi. Vanameister, kes varsti saab 85-aastaseks, on viimastel aastatel kirjutanud Mulgimaale ja mulkidele palju laule. Karksi-Nuia, Abja ja Tõrva ansamblilt kõlasid esmaettekandes laulud «Seitse mulki», «Mulk sai pika nina», «Tule Navale» ja «Emale». Tänukontsert oli muide ainuke, mille ajal vihm oma vägevust näitas.
Nava lava Saksamaalt ostetud purikatus pidas õnneks vastu. Laulud muidugi vett ei kartnud ja kontsert jätkus. Peab ütlema, et juba seitse festivali järjest on taevas olnud näitemängude ajal selge ja ilm ilus. Kahjuks jäi tulemata maestro: vihmane ja külm suvi on tema tervise kallal käinud.
Nimetamata on veel simman. See peeti vanas taluküünis, millest on nüüd saanud luuleküün. Tantsijaid kütsid Erich Krieger ja Contra.
Viimane, mis lisas mulgi kultuurile seniolematut uudsust, oli Andres Mustoneni ja metsosopran Monika Evelin Liivi ooperimuusika ja Euroopa rahvaste muusika kontsert. Esimest korda oli Nava põlispuude all ehtne Itaalia viiul, valmistatud 1720. aastal viiulimeistrite linnas Cremonas. Ka Nava vana Rathke klaver pidas vastu ning tekitas meie tippmuusikutes soovi tulla siia tagasi.
Nii nägi välja see annus uut algupärast loomingut, mida soovisime lisada Mulgimaa varasalve. Kindlasti püüab seda oma kodukohas teha iga festival.